Mul pidi ikka tõsiselt igav olema. Mis muu oleks mind koristama ajendanud??? Ei miski.
Aga just seda ma tegin. Haruldane minu puhul. Jaanika tule nüüd ruttu koju, seni kuni veel korras on.
ma pesin isegi köögiakna ää. See oli naljakas. Õue kogunes väike ergutajate ja kaasaelajate seltskond isegi. Need kes teavad, milline aken meil on mõistavad ja kes ei tea, need kujutagu ette.
Aga ei see oli huvitav küll. Terve pisimutukate hord nakatus koristamismaaniasse. Tõsi, neist eriti kasu pole, (no v.a. nõudepesupäkapikud) nad on nimelt kas liiga pealiskaudsed (lendavad kiiresti korterist üle, aga pärast nagu ei märkagi, et midagi oleks rohkem korda saanu, aint asjad on ümber tõstetud) või on nad liiga põhjalikud (nühivad ühte pisikest kohta nii, et see saab perfektselt puhtaks, aga muu ümberringi karjub mustusest), vaid mõnest üksikust oli tõsiselt abi. Nt Soodast, kes hoidis mind jalgadest kinni, et ma köögiaknast välja ei pudeneks...
Aga miks mul igav oli? Andsin oma lõputöö ära. See oli selge viga. Ma oleks võinud seda ikka viimase minutini käes hoida. Oleks vähemalt lugeda saanud, aga nüüd on igav. Mul pole isegi head raamatut, mida lugeda :( (nagu tavaliselt, vein on, raamatut pole) Andke nõu, millega oma elu sisustada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar