Seal ühel naisel oli saladus üks kanda, mis vahel kurvaks vahel rõõmsaks teda teeb...

Minu kõrvu kostus nurinat, et ma olevat oma rubriigi nii ära lõpetanud, et polevat viimasele küsimusele õiget vastust andnud. No olgu, ma parandan seda viga natuke. Ma ei ütle küll õiget vastust, aga ma üritan seletada, miks ma õiget vastust ei ütle.

Tõsi ta on, et miski närib mu hinge, piinab südant ja ajab mind väikest viisi hulluks. Need vastusevariandid, mis te pakkusite, olid muidugi ka õiged, selles suhtes et vahelduva eduga piinavad mind igasugu imelikud mõtted. Üks imelikum kui teine. Mind võiks lausa nimetada imelike mõtete generaatoriks. Aga on üks, mis on kõige imelikum neist ja ükski tuulehoog pole veel suutnud seda sindrinahka mu peast viia. Teised mõtted on enamasti nagu võililleseemned, natuke tuult ja nad lendavad juba teadmata suunas laiali. See üks on aga kangekaelne. Tema oiab kinni kümne küüne ja 32 hambaga ning tema lahtikangutamiseksjääb kergest tuulehoost väheks - oleks tormi vaja vist. Aga ma kardan, et sellisel juhul murduks võilill koos oma seemnega ja seda me ju ei taha. Samahästi võiks võtta muruniiduki (tuntud destruktiivsuse sümbol) ja asjale lõpp teha.

Miks ma sellest kangekaelsest võililleseemnest siis lähemalt ei räägi? Esiteks on mul alati olnud probleeme sõnastamisega ja teiseks ma ei saa. Pole seda võimalust lihtsalt. Tahaks küll, aga lihtsalt ei saa. Aga vaikida ei saa kah. Siia sobiks ästi üks Kareva luuletus, mis kirjeldab olukorda suht hästi (kuigi ehk natuke liig dramaatiliselt):

Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?

Sellisel juhul tekib muidugi küsimus, et millise tallinnakilupäeva pühaku nimel ma üldse panin siia selle küsimuse, kui mul ei olnud plaaniski õiget vastust anda. Vastus on lihtne, ma lootsin, et keegi oleks juhuslikult õige vastuse pakkunud ja mina oleks saanud öelda, et säh Triin/Maariš/Mps/Laisik/Kesiganes siin on sulle krõpsik õige vastuse eest. Ja näe poleks pidanud ei rääkima ega vaikima. Vot selline kurikaval plaan oli mul :D

Aga ma loodan, et andestate mulle, et ma aegajalt väga imelik olen, käitun nii nagu ei peaks ja vahel lambist/toolist/paberikorvist kurvaks muutun. See läheb üle. Kunagi ikka saan ma jagu sellest, mis mind piinab (hoolimata kõigest olen ma ikka optimist) ja siis olen ma jälle vaba ning läbinisti rõõmus :D Praegu aga tuleb lihtsalt ulkuda veidi ringi, otsida tugevaid tuuli ja võibolla keskenduda lõputöö kirjutamisele...

Sellega paneks ma selle teema lukku. Ja räägiks muudest asjadest. Nagu näiteks sellest, et Võru linn on nüüd lai ja lapik (peale seda kui ma seal laiamas käisin). Või sellest, et eile oli jälle päikest näha (väike ilmateade igasse bloggeeringusse), täna aga nutavad pilved küll millegi äärmiselt kurva pärast. Läheks lohutaks neid, kuid ma pole kunagi lohutada osanud. Või siis näiteks sellest, et lugesin eile taas oma lemmikraamatut lapsepõlvest (kes veel ei tea, siis see on Meisterdetektiiv Blomkvist) -> ja musttuhat hinge peab surema ning hauapimedusse vajuma. Või siis sellest kuidas ma Maarišiga malet mängisin (mis lõppes sellega, et Maris võttis tartusse maleõpiku kaasa - siit algab mu langus). Või sellest, et keski on mu voodisse küpsisepuru puistanud :( (Ma kahtlustan Soodat). Või siis sellest, et nõudepesupäkapikud tuleks nõudepesuprintsi vastu vahetada :D