Istusin täna Pirogovi platsil pingil, lugesin raamatut ja sõin pirukat. Järsku lendas üks vares mu kõrvale pingiseljatoele. Ta vaatas mind nii targa näoga nagu saaks kõigist paremini aru, mis ma mõtlen, tunnen või olen (teadagi, tegelikult vaatas ta pigem sellise näoga, et kuule Pille, mis sa õige arvad sellest, kui annaksid selle imemaitsva piruka hoopis mulle). Aga mulle meeldivad ikkagi varesed.
Tundub, et eile ma pingutasin üle veristajapäkapikumaffiast rääkides. Täna sain neilt hoiatuse, et ma liiga kindlaks ei muutuks. Muide, minu haavamise tsenaarium oli äärmiselt sarnane Pireti omale (pole ma ju kunagi erilise originaasusega hiilanud) vahe oli aint selles, et ma ei võtnud asja nii mastaapselt ette ja aint natuke verd sai nõudepesu vee sisse. Aga tänu sellele sain ma Pruksi esmaabikapikest provida.
Nüüd istun aknalaual, vaatan oma naabervareseid (või õigemini aint Morrigani, Corbie lendas just vaateväljast ära), söön mökulaadi ja soojendan end päikese käes. Peaaegu, et hea on olla :D Mis nii viga elada
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar