Hehh, ma kohe ei teaks, kuidas siin korteris elada saaks, kui poleks kõiki neid pisikesi loomakesi/olendikesi/asjakesi, kes end iga nurga taga peidavad. No võtame näiteks nõudepesupäkapikud. Ilma nendeta oleks elu põrgu. Nt mina küll poleks hoolinud selle MEELETU hunniku nõude pesemisest, mis eilse ürituse raames tekkisid. Aga ärkan mina ommikul üles ja ohoo, mida mina näen. Köögis kõrguvad (ja kõiguvad ohtlikult) meeletud PESTUD taldrikute mäed. Nüüd olete te võibolla kadedad ja mõtlete, et hangiks endale ka mõne sellise. No kui teil see õnnestub, siis on hästi läinud. Nõudepesupäkapikud on sellised vähenõudlikud ja tagasihoidlikud. Ainult hea õnne korral võib neid vilksamisi märgata. Ma pole päris kindel, aga ma arvan, et nad elavad nõudekapi all. Igatahes panen ma neile sinna aegajalt natuke piima. Nii tänutäheks.
Loomulikult ei ole Nõudepesupäkapikud ainsad kummalised olendid meie korteris. Ei tea ma isegi neid kõiki, kuid mõnega olen juba jõudnud tutvust teha. No Soodat te loomulikult kõik juba tunnete. Aga siin on veel see mehike, kes elab radiaatori sees ja kolistab seal aegajalt. Ta on selline pahur poissmees ja talle meeldib kolistada ja uriseda. Meie puhvetkapi all elab Krömm. Mul pole päris täpselt selge, kes ta selline on, aga niipalju kui mina teda näinud olen, siis on ta selline musta värvi ja traatkarvaline ning suurte helendavate silmadega. Ega ma tast muidu midagi ei teaks, aga ta luristab hirmsasti (Priit arvas, et see on vesipiipu tõmbav hiir. Aga hiir ta pole, see on kindel, vesipiibu kohta andmed puuduvad.) Siis on siin veel kohe kindlasti väikesed poripäntad. No need on need, kes meie kingariiuli ümbrusesse igal päeval (ja ka öösel) poriseid jalajälgi jätavad. Oh jah. See oli alles algus. Lisaks eelnevatele on siin veel hiigelpalju pisimutukaid, keda ma pole suutnud identifitseerida. Nad ei näita end kunagi meelsasti. Lisaks püsielukatele käib siin ka juhukülalisi, kes tulevad, peatuvad paariks-kolmeks päevaks ja siis liiguvad edasi oma kummalistel radadel. mõned neist on hirmus jutukad ja võidvad su surnuks rääkida ja mis veel hullem, need võivad surnud ka elusaks rääkida. Teised aga, no neid sa ei pane tähelegi enne kui nad on läinud. Märkab lihtsalt nende puudumist.
Teate, ilma nende mutukateta oleks see elu siin korteris tunduvalt igavam. Ma pean ikka õnnelik olema, et neid siin palju on. Aga olgem ausad, ma ei sule iialgi ust ühelegi peavarju vajavale pisimutukale või muidu abi vajavale olendile. Minu juures on kõik nähtamatud ja nähtavad kujuteldavad ja kujuteldamatud sõbrad teretulnud.
Hmm, ma mõtlesin, et peaks neist raamatu kirjutama. Tegelikult on see sama raamat, millest ma mingi 1451 posti tagasi rääkisin. Raamat Soodast. Sooda ja muud loomad. Või. Nähtamatu jänes ja tema väikesed sõbrad. Ma arvan, et Pets saaks ka selles raamatus oma koha.
Oh, Oi Pille, kuidas sa ka ei õpi? Tuleta nüüd meelde. Keegi lubas ju kirjutamise maha jätta. Nii, et ei mingit muinasjuttu Soodast ja ei ühtegi surematut romaani enam.
Seda, et sa enam ei kirjuta ei usu sa kindlasti ise ka rääkimata siis teistest. Aga peale pisimutukate on veel sellised suuremad olendid, kes tulevad ja olgugi, et omal kodu olemas on, jäävad ööseks ja siis kisavad hommikul voodi peal :P
VastaKustutaSa nimetad mind valetajaks?
VastaKustutaMillistel alustel sa selliseid järeldusi teed? Ma pole kirjutamisest sõltuvuses. Pole mingi probleem lõpetada. Sellega sain ma juba hakkama. Punkt.
Aga mis puutub suurematesse olenditesse, siis need on minu juures ka alati teretulnud. Isegi kui ma pean neile oma voodi loovutama. Sest ma olen tõesti nõnda tõesti nõnda lahke. ja mulle meeldib kui inimesed külla tulevad.
Ei, ma ei nimeta sind sugugi valetajaks, lihtsalt ma arvan, et sa ei jäta kirjutamist, sest sa tegelikult ei taha seda maha jätta ja sulle meeldib kirjutada. Ning lisaks kõigele on sul hea fantaasia ja kui su raamat kunagi ilmuma peaks, siis üks ostja on sellel kindlasti juba olemas, nii et võid mind siis oodata su ukse taha raamatule pühendust nõudma (koos autogrammiga).
VastaKustutaMiks sa arvad, et mulle kirjutada meeldib? Ei meeldi. Mulle ei meeldi teha midagi, mis mul välja ei tule. Ja kirjutamine ei tule välja.
VastaKustutaMis mulle meeldib on juttude väljamõtlemine, või õigemini, need jutukesed mõtlevad end ise välja.
Jama on nimelt selles, et mul võib ju peas olla miljon ideed. Üks parem kui teine. ja neid sindrinahku tekib iga päevaga juurde. Mul on mingi 8 surematu romaani ja 34 lühijutustuse ideed peas valmis, aga ma lihtsalt ei oska neid üles kirjutada. Peas võib ju kõik olla selge ja lihtne, aga kui selle peab arvutisse toksima, siis tulevad mängu sõnastamine ja lausete moodustamine ja grammatika ja oh... Siis kaob kogu see jutt selle tobeda grammatika taha ära ja midagi asjalikku ega uvitavat sellest välja ei tule.
No igatahes praeguse seisuga minust maailakuulsat kirjanikku ei saa. Minu surematu romaani esimene kolmandik jääb riiulile paremaid aegu ootama. Võibolla pensionipõlves proovin uuesti...
Aga pühendusega autogramme võin sellegipoolest jagada :D