Hakkasin siis suure entusiasmiga maalima, aga võta näpust, mitte kuidagi ei suuda seda imetabast nägemust peast paberile kanda. Ma hea meelega süüdistaks siin ajapuudust (sain maalida vaid siis kui kõik põrsakesed ilusasti magasid) ja korralike värvide puudust (pööningult leidsin küll vanad akrüülid, aga tegelikult ma akrüüle väga ei armasta).
Siin on kaks võimalust. Kas ma varasemalt oskasin maalida, aga viimaste aastate kidur praktika kunstivaldkonnas ning pintslite väärkasutamine eelkõige siseviimistluses, on oskused rooste ajanud. Või siis ma pole kunagi maalida osanudki, aga sõnaosava mesikeelena suutsin end vastupidises veenda.
Ükskõik kumb ka põhjuseks on, igatahes ei jäänud ma tulemusega sugugi rahule. Selline tugev põhikoolitase.
Lahendusi on ka kaks. Kas jätta maalimine sootuks maha ning jääda maalritöö juurde või hakata hoolega harjutama ja loota, et pisukese praktiseerimise järel meenub taas, mispidi see pintsel käes käis ning tõestada, et maalinime on ikkagi kui jalgrattasõit ning masinavärk tahab lihtsalt veidi õlitamist.
Jalgrattaga pole ma ka mitu head aastat sõitnud. Ei tea kas julgengi enam sadulasse tõusta, võibolla olen selle oskuse ka unustanud ja sõidan otse kraavi...
Ahjaa, pildivalikust ka. Mõtlesin, et lähenen klassikalise natüürmordi teed ja joonistan vaasi päevalill... ptui... tulpidega. Tulbid jäid tuulekastide tegemisele ette, nii et need tuli niikuinii ära korjata. Hea meelega oleks veel juurde puistanud ka mõned puuviljad, aga mul oli kodus vaid sibulaid (kilode kaupa, mäletate eksitust e-poodlemisel). Kuigi tulid on sibullilled, siis ei tekkinud erilist tahtmist sibulaid lisaks panna. Niigi ajab nutma.
pilt on oki doki :)
VastaKustutaaga oma kogemusest ütlen, et unustab jah ära! See, et mida õpid noores eas.. on tõestatud vale.
Ma käisin mitu aastat tagasi maalilaagris. Sama teadmisega, et ma olen ju prof. Ja selgus sama- ma ei oska enam!!! Selgub et ikkagi on mingid sada pisiasja, mis tekivad harjutamisega ja aitavad jõuda soovitud tulemuseni:)
nii et iga päev üks pilt, palun :)
Iga päev üks pilt. Oleks see vast väljakutse! Ma võiks katsetada tempos üks pilt kuus ja seegi oleks pingeline graafik. Samas võiks ja võtta plaani iga kuu mingi erineva stiili või tehnikaga. No näiteks mais natüürmordid, juunis portreed, juulis maastikumaalid jne või siis juunis akvarell, juulis süsi, augustis pastell jne. Või mingi kombinatsioon.
KustutaTõenäoliselt jõuaks aasta pärast järeldusele, et ei valda ühtki stiili ega tehnikat rahuldustpakkuval tasemel.
Ma arvan, et saaksid suurepäraselt hakkama! Alles see oli kui leidsin siit blogist ilusa linnupildi. Ei ole Su pintsel roostes!
VastaKustutaIga stiiliga.
VastaKustutaSee linnuke oli pliiatsitega tehtud. Pliiats ei roosteta (kui see pole just kustukaga pliiats).
VastaKustutaMaalimisega juhtus mul täpselt sama lugu... millal see kunstiklass oli, või erki ettevalmistus, kaks põlve tagasi. Aga siinses seenioride maaliringis olin ma äkitselt peaaegu et kunstnik. Sinu töö on kaugelt parem, millega mina hakkama saaks, nii et kuhugi selliste inimeste ringi soovitan soojalt ennast sissesmugeldada, enesekindluse tõus on tagatud isegi siis, kui tegelikult tead, et asi on, nagu ta on... sinu skaalal. Ka kõige kriitilisema mõistusega inimesele loeb ka alusetu, aga siiras kiitus ja imeltlus kuradi hästi.
VastaKustutaJalgrattaga ma probleeme ei näe. Ei loe, kui palju aastaid on möödunud, mõne minutiga taastab kehamälu kõik oskused.
Mul on nii ka joonistamisega. Ja asi pole selles, et ma mäletaks teismeea joonistamist liiga helgelt, vaid konkreetselt võtan mingi 18-aastaselt tehtud joonistuse kätte ja see on peajagu üle sellest, mida ma praegu joonistada suudan. Sest siis ma joonistasin kogu aeg ja nüüd mitte, ongi kõik.
VastaKustuta