Märka mind!

Ehk siis taas on aeg laduda letti fotoküttide sellenädalane saak.

Märka mind!

Lastetuba koristades hakka silma üks väike legoipi, kes lausa karjus tähelepanu järele. Ilmselt oli seal voodi all tolmurullide (ja võimalik, et ämblikegi) vahel üksildane ja kõhe olla. Päästsin ta ära ja saatsin umbes 130 omasuguse juurde.

Tõsi, mulle tundus, et tegelikult ta ei tahtnudki päästmist. Miks muidu vedeles ta järgmisel päeval jälle põrandal (olles sealjuures need ülejäänud 130 tükki ka kaasa meelitanud). Kuna selles käitumises oli näha selget enesehävituslikku mustrit (ja mustrid olid ühe varasema fotojahi teema), siis otsustasin hoopis õue märkama minna.

Vaevalt sain õue kui pidin peaaegu nägemise kaotama. On ju lapsest saati hoiatatud, et päikesesse ei tohi vaadata. See konkreetne päike oli õnneks pisike (ja jäädavaid kahjusid silmanägemisele ei tekkinud) ja asus sinitaeva asemel madalal muru sees.

Lähemal vaatlemisel selgus aga, et päikesepaistes üritas pildile trügida ka väike putukas. Eks sellisel pisimutukal ongi raske silma torgata muul moel kui end suurema ja säravama abil upitades.

Vahel võib see aga vastupidise tulemuse anda. Nagu näiteks siin.

Nimelt hakkas edasisel ringkäigul kadastikus silma harjumatud värvilaigud, mis samuti justkui hüüdsid, et vaata mind! Tegemist on pihlaka näsaroostega, mille vaheperemeheks on kadakas. Mina kohtasin sellist tegelast esimest korda (aga peale seda, hakkasin seda igal kolmandal kadakal märkama). See seeneke oli nii särav ja erk oma värvi poolest, et pildile roninud tigu ma esimese hooga ei märganudki.

Mis puutub aga nõudmisse "Märka mind", siis seda kohtan ma kõige rohkem ikkagi koduseinte vahel. Ja seda just nõudmise rollis. Kolm tähelepanujanus last noh. Aga neist ma pilti ei pane. Panen hoopis udupildi kassist, kes tahab tuppa ja akna taga tähelepanu püüab.