reede, mai 08, 2020

Märka mind!

Ehk siis taas on aeg laduda letti fotoküttide sellenädalane saak.

Märka mind!

Lastetuba koristades hakka silma üks väike legoipi, kes lausa karjus tähelepanu järele. Ilmselt oli seal voodi all tolmurullide (ja võimalik, et ämblikegi) vahel üksildane ja kõhe olla. Päästsin ta ära ja saatsin umbes 130 omasuguse juurde.
Tõsi, mulle tundus, et tegelikult ta ei tahtnudki päästmist. Miks muidu vedeles ta järgmisel päeval jälle põrandal (olles sealjuures need ülejäänud 130 tükki ka kaasa meelitanud). Kuna selles käitumises oli näha selget enesehävituslikku mustrit (ja mustrid olid ühe varasema fotojahi teema), siis otsustasin hoopis õue märkama minna.

Vaevalt sain õue kui pidin peaaegu nägemise kaotama. On ju lapsest saati hoiatatud, et päikesesse ei tohi vaadata. See konkreetne päike oli õnneks pisike (ja jäädavaid kahjusid silmanägemisele ei tekkinud) ja asus sinitaeva asemel madalal muru sees.
Lähemal vaatlemisel selgus aga, et päikesepaistes üritas pildile trügida ka väike putukas. Eks sellisel pisimutukal ongi raske silma torgata muul moel kui end suurema ja säravama abil upitades.

Vahel võib see aga vastupidise tulemuse anda. Nagu näiteks siin.
Nimelt hakkas edasisel ringkäigul kadastikus silma harjumatud värvilaigud, mis samuti justkui hüüdsid, et vaata mind! Tegemist on pihlaka näsaroostega, mille vaheperemeheks on kadakas. Mina kohtasin sellist tegelast esimest korda (aga peale seda, hakkasin seda igal kolmandal kadakal märkama). See seeneke oli nii särav ja erk oma värvi poolest, et pildile roninud tigu ma esimese hooga ei märganudki.

Mis puutub aga nõudmisse "Märka mind", siis seda kohtan ma kõige rohkem ikkagi koduseinte vahel. Ja seda just nõudmise rollis. Kolm tähelepanujanus last noh. Aga neist ma pilti ei pane. Panen hoopis udupildi kassist, kes tahab tuppa ja akna taga tähelepanu püüab.

14 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Imelik. Ma olen elus sadu võililli näinud, võibolla miljoneid.
Mitte kunagi pole ma teadlikult märganud, et kroonlehtede vahel on sellised lokilised beebijuuksed.
Nüpd olen hulga targem.

Kaamos ütles ...

Nüüd*
Kobanäpud.

ritsik ütles ...

Hmm jaa, ma ka pole märganud. Ja roostet puu otsas pole kah näinud.
Kassi pildil on palju toredaid peegeldusi.

maailmaparandaja ütles ...

Ja palju räpakäpajälgi aknal - väljas kassi ja sees laste omi.

maailmaparandaja ütles ...

Aga kui ma väike olin, siis ribastasime võilillevarred pikuti kuni õisikuteni jaleotasime porilompides. Varred tõmbusid krussi ja meie mängisime, et need on printsesside lokid.
Beebilokkidest ei teadnud mina siis midagi.

tegelinski ütles ...

Mulle tundub, et võilille ei saagi nii pildistada, et sa hiljem x+1 putukat sealt pealt ei avasta. Kusjuures, enne nagu oli tühjus.
See näsarooste, ma olin kindel, et need on ussid! Aga igal juhul, parem roostetagu kui et ussitavad. Kuigi, ega mul pole usside vastu ka midagi. Eriti kui nad sellised ilusad on!
Aga pisikesed mänguasjad on minu nõrkus, ma taaskasutusest ikka ostan endale, kui silma hakkab ;) Nii et lego-mehike on hetkel piltidest mu lemmik. Lugu juures ka :)

TwD ütles ...

Tore postitus iga kandi pealt!
Mul tekkis kaks assotsiatsiooni ühe hoobiga:
Esiteks see, et need tähelepanunõudvad inimesehakatised (ja ka täiskasvanud, kõik muidugi parimate kavatsustega) on mu aju elu jooksul nii krussi keeranud, et teema vastu tuli tõrge, millest oli veidi raske üle saada, dokumenteerida seesugust polnud plaaniski;
Teiseks, mul on ilmselt samuti see päästja vaim sees.
Õnnetud asjad-olevused vaja üles tõsta ja peale puhuda, äkki said haiget. Või mõni taim ülesputitada või siis lihtsalt mõnele asjale pai teha. Või midagi tavalist, aga ilusat esile tõsta, mida tavaliselt ei märgata.

Kaur ütles ...

Kas need "beebijuuksed" ei ole mitte tolmukad?
Nii et mitte juuksed, vaid pigem nagu... võilille nokud?

Sul on pildil üsna noor õis. Kui vanemat pildistada (nagu mina eile), siis on need "juuksed" kenasti kaheharuliseks arenenud.

A.I.V.O. ütles ...

Legolane on justkui prohvet Maltsvet - meelitab teisi endasuguseid "uuele maale" uudistama, kas see ikka kõlbab elamiseks.

maailmaparandaja ütles ...

Võilille nokud... Ha-haa, nii peent nime tolmukate kohta polegi kuulnud. Ma kardan, et see jääb mind nüüd eluks ajaks saatma ja lillede nuusutamine saab hoopis uue värvingu...

maailmaparandaja ütles ...

Sellest võiks seiklusjutu kirjutada - vaprad pioneerid koloniseerimas lastetoa avarusi, kus tuleb võidelda kõiksugu raskustega, milledest hirmsaim on emme-koletis, kes neid visa järjepidevusega kinni püüa ja plastkasti vangistada üritab. Vaid vähesed vapraimatest vapramad jõuavad tõoatud maale, mis asuvat kusagil voodijala taga.

maailmaparandaja ütles ...

Aitäh. Mul on järgmise teemaga see tõrge. Väsimus. Ma võiks iga päev panna ühe selfi - mina olengi väsimuse kehastus.

maailmaparandaja ütles ...

Ma olen võililledega sama märganud. Alati on väike must putukas (või mitu) peal.

maailmaparandaja ütles ...

Hähh, küll on tobe. Telefonis vastates lapib blogger kõik vastused konkreetse kommentaari juurde, aga arvutis on vastused suvalises järjekorras. Nii et mõtle ise, milline vastus millise kommentaari juurde käis. Tulevikus olen targem