Fotojaht: Liikumine/liigutamine

Esimene pilt sellenädalases fotojahis kajastab veel nädala alguses kodusaarel kehtinud liikumispiiranguid. Kui ikka kusagile minna ei tohi, ei jäägi muud üle kui ketsid varna riputada.

Ehk siis taas pildike meie aidast, mille küljes on palju roostes naelu, mille otsas omakorda ripub kõikvõimalikke asju. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et üritan kogu fotojahi aida najal läbi ajada.

Liigutamine viib meid ka teise päevakajalise teemani, milleks sel nädalal oli põllumajandussektorit ähvardava tööjõupuuduse leevendamine gümnasistide abil. Ma ikka imestan kuidas seal pealinnas nii kitsalt asjale lähenetakse. Miks piirduda gümnasistidega? Põllule kapsaid ja kaale noppima võiks saata ju kõik õpilased. Õppimine on niikuinii ülehinnatud ja võõrtööjõupuuduse kompenseerimine lapstööjõuga on arenenud riikides levinud praktika. Või  siis ka mitte.
Pildil on näha kuidas tulevane esimese klassi neiu juba põllutöödega kätt harjutab ning mullarammu punktist A punkti B liigutab, endal tuul lokke sasimas.

Ilmas pidi olema kolm asja, mille vaatamisest ei tüdine - voolav vesi, põlev tuli ja töötav inimene. Mind lapsevanemana küll ülemäära ei rahustanud vaatepilt kuueaastasest terava hargiga vehkimas. Seega lisan siia ühe rahustavama pildi. Eile õhtul tegime volbriöö lõket. Ja no seda võiks küll tundide kaupa vaadata - tulekeeled mitte lihtsalt ei liigu vaid lausa tantsisklevad oma destruktiivses ilus.

Töötav inimene on, elav tuli ka, nüüd on täieliku õnne ja harmoonia jaoks vaja veel voolavat vett. Meil on majas vesi sees, tee ainult kraan lahti (vot kus kukkus nüüd eputama).

Liikumisest ja liigutamisest on juba küllalt. Panen lõppu ka pildikese peamisest liigutatavast. Vähemalt kolm korda päevas liigutan ma teda vankriga sihitult mööda õuet ringi. Kui keegi peaks mu tiirutamise marsruudi kaardile kandma, siis näeks see välja nagu lõngakera, mida on rünnanud kassipoegade hordid.