Otsustasin eile katsetada uut ametit. Majandussurutise olukorras ei või ju iial teada, kauaks maamaksu mulle antud on ja sellisel juhul on hea, et mitte öelda hädavajalik, omandada igaks juhuks ka mõni muu elukutse. Nii tagavaraks. Kasutades ära oma laialdasi tutvusi kulinaarvaldkonnas otsustasin restoranikriitiku raske kuid toitva ameti kasuks.Algust tegin vaeste noorte kokkade proovieksamiga. Enne hävitava hinnangu andmist lasin aga hea maitsta peenel kolmekäigulisel lõunal. Ma edastaks teile ka menüü, aga esiteks oli pea kõikidel erinev toit (mina ja Laisik saime küll sama) ja teiseks ei jäänud need nimed mulle kuidagi meelde. See kõlas kuidagi nii: eelroaks ......salat ....... ja parmesaniga, põhiroaks on rukkileiva..... veiseliha..... ning kartuli ja kaalika ...... ....... küüslauguga. Magustoiduks on šokolaadi....... astelpajukastme ja valge pipra .......ga.
Kui see kartuli-kaalika pusa, mis oli pisut kõrbema läinud, välja jätta oli tegu täiesti arvestatava menüüga. Ja väga ahvatlevalt serveeritud.
Kahe aasta pärast lubati jälle süüa anda.
Roheline ... pistou .......
VastaKustuta..........ga täidetud ........rull serveeritud ........rösti, küpsetatud ....... ja punaveinikastmega
........ fondant ......... .....tuille..
Palun lünkade täide
Lemmi
Saate ise ka aru, miks mulle meelde kõik ei jäänud
VastaKustutamina ütleks, et kord üle kahe aasta süüa on ilmselgelt liiga vähe.. mina näiteks sõin täna jälle.. ups..
VastaKustutaMa ei tea mis seal rasket on iga teine päev on sellised menüüd või valikud.
VastaKustutaEi tea kus sa nurjatu hing siis söömas käid. Meil siin lasteaias on näiteks iga teine päev supp, mille nimi ongi supp.
VastaKustutaHeh... meile isegi ei näidata menüüd. Siis näeme, mis süüa on, kui see laua peal on.
VastaKustutaSuppidega üldiselt ei teki raskusi, aga mõne magustoidu puhul tekib küll teinekord tahtmine nime küsida (no ok, kui aus olla, siis lasteaia poole peal on vist kusagil menüü üleval ka, aga pole spetsiaalselt selle pärast viitsinud sinna vaatama minna...).