Põhiliselt tähendas see seda, et sai lendorava kombel puu otsast puu otsa hüpeldud, trossi küljes maa ja taeva vahel tasakaalu hoitud, Tarzanina puude vahel kiigutud ja lõpuks üritatud suusatajaid teelt niita (viimases põrusime haldedalt, kõik suuskajad jäid jalule). Ühesõnaga viisime mehed Nõmme seiklusparki. Mulle meeldis.
Üldiselt ma kõrgust ei karda ja usun oma turnimisvõimetesse, aga tuleb tõdeda, et mõnes kohas puges hirm ikka nahavahele küll. Aga ära tegime :D
Ja õhtul andsime meestele süüa, juua ja sauna. Oleng kohalikus residentsis oli nagu muiste - mõõõõnus!
Mul nii ladusalt ei läinud. Jäin Otepääl kahe puu vahele hängima. Isegi telefoni polnud ajaviiteks.
VastaKustutaJa meie saime enne rajale minekut lohutust mõttest, et VU on Otepää raja läbinud, mis pidi olema hullem kui Nõmme rada:)
VastaKustuta