Neljapäev, veebruar 12, 2009

Mõista mõista mis see on. Muidu nagu Pille, aga üks jäse vähem?

Üldiselt on Maailmaparandaja tuntud laisa ja mugava inimesena, kes kui vähegi võimalik end ei liiguta. Ükspäev aga otsustasin sportlikuks hakata. Sellest meeltesegaduses langetatud otsusest ajendatult läksin eile elus esimest korda trenni*. No kui ikka 20 aastat pole ühtki lihast kasutanud rohkem kui just hädapärast tarvis, et voodist külmkapini roomata, siis võite ise arvata, milline on minu imetabane füüsiline vorm.
Trenn oli kole :D. See hüppamise ja karglemise osa mulle täitsa meeldis. Tuntud tühikargaja nagu ma olen. Aga kui hakati tegema harjutusi sabale ja teistele lihastele, siis selgus, et mul pole naha all mitte lihased vaid makaronid (keedetud loomulikult). A kuidagi läbi häda pidasin siiski vastu.
Õhtul voodisse pugedes olin kindel, et homme ei suuda ma kätt ega jalga liigutada.

Täna hommikul tegin siis äratuskella peale silma lahti, ise lootes, et minu ennustus on osutunud tõeks ja ma saan töölt tervisilikel põhjustel end koju smugeldada. Hakkasin siis ettevaatlikult oma jäsemeid katsetama. Liigutasin pisut parmat jalga... liikus. Hämming. Proovisin vasakut jalga tõsta. Tõusis! Veel suurem hämming. Liigutasin paremat kätt. Ei mingit probleemi! üritasin vasakut kätt tõsta. Vot see ei liikunud. Nii et mul neljast jäsemest kolm oli täitsa töökorras. Ülejänud lihased ei andnud ka mitte tunda. Ainult vasaku käe lehvitamislihas.
See kahjuks polnud piisav vabandus miks koju jääda.

Ja nii ma õnnetu pidingi end tööle vedama.

Aga telefonile ma ei vasta. See on ainumas töö, mida ma vasaku käega teen. Muidu ripub ta mul kasutult kõrval... ma olen nimelt paduparemakäeline.


* Tegelikult tuleb tõdeda, et mitte päris esimest. Pool korda olen ma varem trennis käinud, aga siis surin ma poole trenni pealt ära ja enam tagasi ei läinud.
Kuigi nüüd meenub mulle, et algklassides käisin ma rahvastepalli trennis ka. Aga kuna ma palli kartsin, siis oli minu ülesandeks selle eest ära jooksmine...

Kommentaare ei ole: