Esmaspäev, veebruar 09, 2009

Miljunäär.... NOT!

Mind kogu elu oli küla toitnud,
mu peale vaadati kui koerale,
mu taskus eales polnud raha hoitud...

Ja näikse, et nii see jääbki.

Kujutage ette, minu miljonärist kauge sugulane teiselpool suurt lompi suri ära ja ei pärandanud mulle mitte kui midagi. Häbematus! See, et ta minu olemasolust ilmselt suurt midagi ei teadnud, ei tähenda ju midagi. Mina olin tema olemasolust valusalt teadlik. Lootes, et kord pärandab ta oma apelsinikasvatuse just minule...

Mulle maitsevad apelsinid. Soodale ka. Huvitav kaugel ta on? Võibolla läkski sinna apelsinikasvandusse tööle. Jah, see talle sobiks...

Igastahes kostus eelviimane lootuskiir saada miljunääriks. Viimane lootuskiir on see, et keegi tundmatu kuid majanduslikult hästi kindlustatud persoon siiski otsustab kogu oma vara mulle pärandada.
Vabatahtlikke?

2 kommentaari:

Kats ütles ...

Ma ikka vastan emmele, et kui too küsib "kelleks sina suurena hakkad?", et mina hakkan rikkaks. Valemist ma veel välja töötanud pole, kuid ma tegelen sellega.

Anonüümne ütles ...

seda et selles osas ei maksa sul minuga küll arvestada :P