Vaevalt jõudis 1. september saabuda, kui terve ports kooliasju mind terava julmusega tabasid. Justkui oleks kogu oma 18 aastase koolistaaži toppinud silma alt ära kõige ülemisele riiulile ja nüüd kogemata ust paotanud. Kogu see jama kukkus mulle kolinal pähe.
Aga mis kõige hullem - minu koolialane jama, mida ma suvekuudeks üritasin sinna riiulile ladustada, on valdavalt muda. Ja nüüd kujutage ette kuidas ma pahaaimamatult kapiust paotasin ja mulle sealt miljon-triljon tonni muda pähe kukkus. Võeh!
Veel enam. See "riiulitega kapp" on ju tegelikult minu aju, mille tahanurka ma üritasin neid kooliasju kui häirivaid tegureid peita. Järelikult on mu aju muda täis... (siia peaks tulema nüüd illustratsioon, aga see oleks liialt võigas minu meelest).
Oh laula ja hõiska!
Ja ma olen tööjuures olnud juba 3 tundi kauem kui ette nähtud... Minu aju on kõvasti kahjustunud... Ei tea kas ma enam iialgi normaalseks saan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar