Vanadus rõhub

Päev otsa koristada, puid vedada, kütta, küpsetada, keeta ja nõrkemiseni tükeldada, muretseda kas kõik mis vaja on olemas ja kas seda kõike on piisavas koguses. Otsida välja viimane kui taldrik, klaas ja kahvel kogu majast ja loota, et neist jätkub kõigile. Ja juba järgneval päeval taas koristada ja koristada ja koristada, pesta ära viimne kui toidunõu, mis vähegi majas leidub, kuivatada, kapitada. Lõpuks õhtuhakul surmväsinult koju roomata ja igatseda mõnda puhkepäeva. Ja seda kõike selleks, et tähistada vananemist. Kõlab kuidagi häbematult tobedalt, või mis?

Aga samas kallistelt sõpradelt kallistuste saamine tasub ju kuhjaga selle vaeva ja rassimise. Ja armsad olete te mul küll. Nii tore oli teid näha. Kahju, et kuidagi lühikeseks jäi ainult. Mõnega ei saanud peaaegu et sõnakestki vahetada, mis ma leian on kahetsusväärne ja täiesti taunimisväärne lugu. Ja kingitused olid muide imearmasad. Tähh.

Aga muidu oli ju tore. Lõpuks ometi õnnestus mul murda minu sünnipäevade needus. Kjutate ette, siiamaani polnud mitte ühelgi minu sünnipäeval kunagi lauldud. Uskumatu eks. Seekord ma sundisin Mpsi koledate ähvarduste saatel kitarri kaasa võtma ja veel süngemate ähvarduste toel ka seda mängima. Kuigi mul polnud juba enne laulma hakkamistki häält. Võite nüüd arvata kui palju mul praegu häält on. (Ongi hea, siis keski ei kuule mu pidevat hädaldamist). Ja keda laulmine häiris, siis paha lugu küll.

Aga ühe asja ma otsustasin ära. Nii suuri pidustusi ma enne oma järgmist juubelit kindlasti ei korralda (mis muidugi ei tähenda, et ma sünnipäevasid ei peaks. Ma tunnen ennast selleks liiga hästi, et selliseid väiteid pilduma hakata). Ja kallid 15 inimest, kes vastavalt küsitlusele leiavad, et neid pole kutsutud, aga nad oleks tahtnud tulla, siis andke andeks. Lihtsalt füüsiliselt poleks enam palju rohkem inimesi mahtunud. Aga mul vähemalt nädal aega kestavad siin pidustused, tulge astuge läbi!

Igastahes mina lähen nüüd magama. Vot nii väsinud olen lihtsalt:

P.S Panite tähele? Sügis algas...