Lõputöö kirjutamine? See on käkitegu!*

Hehh, istun mina siin ja üritan lõputööd kirjutada. No ei edene. Aga ma ei lase end sellel eriti morjendada. Aega ju on. Õnneks on aeg suhteline mõiste, seega ma suhtun asjasse nii, et aega on maa ja ilm. Ja kui tõesti peaks aeg otsa saama, siis võtan lihtsalt aja maha ja töötan väljaspool aega. Mulle hirmsasti meeldib see ütlus, et kui on kohutavalt kiire, siis istu maha ja oota kuni suur kiire möödas on.
Ma ikka imestan kuidas on võimalik selle lõputöö kirjutamise juures positiivsesse meeleollu jääda. Võibolla on see juba ületöötamisest see hulluseeufooria :D kes seda teab. Millegipärast ei suuda ma oma lõputööd kuidagi tõsiselt võtta. Aga ma arvan, et see on hea. Kui ma seda tõsiselt ka veel võtaks, siis ma sellest jamast küll terve mõistusega ei väljuks (kui nüüd hästi järele mõelda, siis ei välju ma sellest mingil juhul terve mõistusega, sest see eeldaks seda, et ma oleks sisenenud terve mõistusega).

Aga natuke halada tahaks küll. Olgu ma nii positiivse lõppusuhtumisega kui tahes, väike hala ei tee paha. Nii et siit ta tuleb: Juhendaja helistas just ja ütles, et ma võiks talle ära saata selle töö, millega ma väitsin end terve päev tegelenud olevat. Hehh, no olgem ausad, mul pole talle veel midagi saata. Mul on tunne, et just praegu tekkis see hetk, mil mul tuleks korraks ajast välja astuda. Piret, ma loodan, et sa ei pahanda, aga ma võtan su arvuti teisele poole ajaarvamist kaasa.

P.S Mis puutub eilsesse äikesetormi, siis see oli ikka üle prahi. Käisin õues seda nautimas. MmmMMMmmMMmmm. Vihm oli natuke külm, aga just seda oligi mu kärssavatele ajudele vaja. Ja äike! Imeilus. Korrata korrata korrata. Ainult hiljem Sooda blogist lugesin, et tema kartvat äikest. Sellest on küll kahju. Ma ei teadnudki. Ta polnud mulle sellest kunagi rääkinud. Nüüd tagantjärgi mõeldes oleks ma pidanud muidugi taipama. Teinekord tean.
Kuulsin, et loodusjõud vihkavat mind. Ma ütleks, et pigem armastavad.

* Sest ega sellest muud tulegi kui üks suur käkk.