Süüdi

Koroonakriisi üheks positiivseks küljeks oli see, et minu imeilus postkast (ma ei väsi end kiitmast) võeti taas aktiivselt kasutusse. Lausa nii aktiivselt, et postiljon käänas sellesse kirju sisse toppides kaane pealt. Hinged olid varasest vähesest kasutamisest roostes ja nii andis hoopis ränkades ilmastikutingimustes pehkinud puit järele. Pole hullu. Mps tegi hädaremondi ja lubas kunagi uue postkasti teha. Ehk paari aasta pärast teebki.

Seoses korrespondentsi kasvuga olin hankinud endale hunniku kõikvõimalike piltidega marke. Teadupärast aga tõusis kirjasaatmise taks. No võtsin siis ette tee kohaliku postipunkti poole ja ostsin selle markidest tühjaks.  Ütlesin, et antagu mulle kõik 25-sendised margid, mis neil on. Andsidki. Eriti palju neid polnud. Lisaks olid otsas ka 90-sendised. Nii et kallis saareelanik, kui soovid kirja saata, aga ei saa, siis mina olengi süüdi.