Nutivõõrutus

Telefon on endiselt kadunud. Ilmselt läks kadunud asjade maale. Alles nüüd näen kui palju seda igapäevaselt kasutan. Mitte just helistamiseks, aga pildistamiseks ja niisama näppimiseks. No näiteks kui ei tule õhtul unelaulu sõnad meelde, siis on hea kohe telefonist need välja otsida. Või kui on hädasti vaja teada, mis ilm homme tuleb (ja seda on alati vaja teada), siis aitab nutikas jälle hädast välja. Ja nüüd... Nagu oleks infoühiskonnast ära lõigatud.
Samas pole sugugi kaugel aeg (no tegelikult on küll, 20 aastat on päris pikk aeg), mil ma leidsin, et mul pole isegi nupukat vaja. Nüüd ei suuda poolt nädalatki ilma hakkama saada ja kiiresti-kiiresti vaja uus hankida. Selleks aga, et kuller saaks helistada ja öelda, et tõin uue telefoni, tuli elu sisse puhuda vanasse. On see alles juust! Ma mäletan kui selle sain, siis olin küll eluga väga rahul (vaevalt, et see sel ajalgi eriti kõva sõna oleks olnud. Ma pole kunagi raatsinud endale kallist telefoni osta. Niikuinii lõhun varsti ära).
Kõige kõvem (sõna otseses mõttes) oli minu esimene telefon - NOKIA 5110, mille sain gümnaasiumi lõpetamisel kingituseks. Tänapäeval on igal 1. klassi juntsul juba telefon taskus. See oli sisuliselt hävimatu ja seda oleks saanud kasutada ka kaitserelvana pimedatel tänavatel või siis haamrina kui mõni nael vajaks seina löömist. Millegipärast vahetasin ma selle siiski mitu head aastat hiljem ilusama, uuema ja värvilisema vastu (Mis oli ka mingi Nokia, ainult roosa). Millel polnud ka otseselt midagi häda ja teenis mind mitu head aastat enne kui selle välja vahetasin.
Kusjuures ma ei suudagi meenutada kui mitu nupukat telefoni mul oli. Kolm äkki? Ma justkui mäletan läbi hägu ka mingit libistatava klapiga telefoni, aga see võis olla ka kellegi teise oma.
Minu esimene nutikas oli pisike Huawei. Seesama, mis praegu ajutiselt uuesti kasutusel on. See on vahepeal muidugi oluliselt oma välimust muutnud, kuna kunstnikuhingega Täps on seda kristallide, küünelaki, kleepsude ja mängurahaga tuuninud. Seejärel oli umbes 3 päeva üks praak Samsung, mille vahetasin LG kaheekraanilise vastu, mis teenis mind truult, kuni lõpetas oma elupäevad wc-potis. Väga tavapärane surm mobiilile. Seejärel olingi sunnitud endale uue telefoni ostma, mille ma nüüd siis ära kaotasin. Ja ma siiani ei suuda välja mõelda, mismoodi ma selle ära kaotasin. Äkki panin meelte segaduses auto katusele?

Ehh, ma  muudkui vatran oma telefonist. Olen nagu dieedil olev inimene, kes ei suuda mõelda muust kui toidust. Telefonidieedil.

Ma olen jõudnud järeldusele, et ma ei oma enam kontrolli. Kolm last on liiga palju. Kui mul on vaja nendega kusagile minna, siis kogu selle lastekarja ja nendega kaasas käiva miljoni asja ja käru ja turvahälli ja seitsme koti logistika korraldamine päädib sellega, et vähemtähtsad asjad (nagu telefon, pangakaart jms) kipuvad igale poole maha jääma.