Palju õnne kallis Pille

Täna hommikul hakkas minu telefontšik piiksuma ja hõikas heledal häälele üle terve toa: "Hei hei hei, Pilleke, sul on täna sünnipäev!"
"On vä?" küsisin mina (ommikuti olen ma ikka kergelt blond.
"On-on," vastas telefon ise rõõmust pakatades.
"Eino palju õnne siis mulle!" andsin alla.
Nüüd te muidugi väidate, et alles mul oli septembris sünnipäev ja juba jälle. A vaaadake kallid kodanikud, asi on selles, et parimatel on mitu korda aastas sünnipäev. Ja mina kuulun ju ometi parimate esirinda (või on kellelgi vastuväiteid?) Muidu poleks nagu vigagi, aga vanust koguneb niimoodi hirmus kiirelt. Täna siis kukkus 27. kolinal. Varsti jõuan niimoodi Margusele järgi ja ega see pensiongi siis enam kaugel pole. (Ahjaa, Kõrvaloleval pildil võite näha mind paari aasta pärast blogi kirjutamas). Kusjuures ma just mõtlesin välja, et öelda, et ma olen nüüd 27 aastat vana, oleks selge liialdus, sest kui mul on sünnipäev mitu korda aastas, siis ei saa kahe sünnipäeva vahelist aega kuidagi aastaks nimetada. Õigem oleks siis öelda, et ma olen 27 pillevanuseühikut vana. :D Ahjaa, eile selgus, et meie seltskonnas pole ühtegi jäära? Alatu laim, kuidas ma ise selle peale ei tulnud - mina olen ju padujäär

A et hoida elus traditsioone, siis korraldan ka sellel aastal oma sünnipäeva puhul väikese pikniku grüünes. (eelmisel aastal oli ka)Kõik kes soovivad ühineda, kogunegu kella nelja paiku laululava juurde.



(a kusjuures see sünnipäeava asi on kahtlane. Nimelt peaks mul kirjade järgi olema sünnipäev 12. aprillil ja nii on ka minu telefoni meeldetuletajasse 12. kupäeva alla tehtud see märge. Seda imelikum oli, et telefon täna kisama hakkas. No mis oskasin mina selle peale öelda või vastu vaielda. Võtsin seda kui märget kõrgematelt jõududelt. Kõige imelikum on see, et kui ma praegu oma telefonimärkmikku vaatan, siis pole seal täna se päeva peal ühtegi märget. Müsteeriline. Aga ma ie saanud seda endale lihtsalt ette kujutada. Sest see tegelikult toimus ka. Mina või telefon - üks kahest hakkab lolliks minema)