Esmaspäev, jaanuar 17, 2005

Probleemid komaga

Mõtlesin siin et kirjutaks natuke oma surematut romaani edasi või ei, vabandust, kõngevat romaani. Aga näe, raskevõitu ülesanne mul. Keegi andis ühel tormisel ööl sellele klaviatuurile natuke morssi juua ja nüüd peab koma kasutamiseks üleloomulikku jõudu kasutama. Aga kuidas saan ma niimoodi kirjutada? Nojah, olgem ausad, ma niikuinii õigekirjast ja eriti komadest midagi ei tea.

Kas keegi tahaks mu kõngevale romaanile vigadeparandust teha??? seda oleks väga vaja. Aga sellega pole kiiret. 60 aasta pärast esitan uue üleskutse. Siis saab see valmis (eeldades, et ma ise nii kaua elan).

Ahjaa, ma unustasin peaaegu. Ma lubasin, et kui ma peaks kunagi ära surema (milles ma kahtlen :D ), siis pühendan oma surematu teose maailmale.

Siis veel seda, et kui kedagi peaks uvitama, siis see mida ma praegu kirjutan on tegelikult järg. Esimene osa on muidugi pisut keerulisem ja selle valmimine võtab aega kaks eluaega, aga pole hullu, see ei saa mulle takistuseks. Mul on juba esimesed 8 rida valmis. Siin need on. Mis arvate, kas kirjutan ülejäänud 65246254 rida ka või jätan parem kohe heaga pooleli?


Nad ütlesid – aeg ei peatu
Nad ütlesid – kõik kord kaob
Nüüd seisan siin nimetu eatu
Olen surnud, kuid süda mul taob.
Ainsad helid siin vaikuse kõrbes
Sule krabin ja südametuks
Ajalugu siin tornis kõrges
Tänu mulle saab ajatukus...

Kommentaare ei ole: