Pühapäev, jaanuar 16, 2005

lumise ommiku udused mõtted

Väljas sajab lund ja meie korteri on vallutuanud pidžaamamaffia. Mida enamat saaks/oskaks/tahaks elult oodata. Võibolla natuke soojust ja hellust ka.
Aga tegelikult tahtsin ma hoopis rääkida oma eilsest südamlikust vestlusest oma jänesega. Juba mõnda aega oli ta minust eemale hoidnud. Ja ma ei osanud arvata, milles asi võiks olla. Lõpuks kui ta eile öösel vastu ommikut koju tuli, siis ma küsisin talt.
Selleks ajaks, mil me oma jutuga ühele poole saime, oli kulunud juba meeletu kogus teed, pisaraid ja pimedust. Sooda rääkis mulle kõigest. Oma raskest minevikust mõistmatu mustkunstniku juures, oma põgenemisest, hulkurjänese raskest elust, näljast, tagakiusamisest ja oma öistest hirmuunenägudest, mis teda siiamaani saadavad.
Kohutav. Jah, ma teadsin, et tal on raske elu olnud, aga mul polnud õrna aimugi, kui palju ta kannatama on pidanud. Minu pisikesed mured ja rõõmud tunduvad selle kõrval täiesti tühistena. Igatahes vaatan ma teda nüüd hoopis teise pilguga ja üritan anda endast parima. Ma üritan olla talle heaks sõbraks ja teda mitte hukka mõista.
Muide, mul tekkis idee. Ma mõtlesin, et peaks Soodast raamatu kirjutama. Sellise lihtsa väikese lasteraamatukese. Mul ei tuleks ju midagi välja mõelda. Kirjutaks otse elust maha. Või mis teie asjast arvate?

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Loomulikult kirjuta raamat!!!

triin.

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Anonüümne ütles ...

Olen Triinuga nõus

Maris

kõige laisem laiskloom ütles ...

Minu raamaturiiulis oleks raamat kallist nähtamatust korterinaabrist Soodast kindlasti aukohal.