Olen tagasi.
Tsivilisatsioon!
Aga kodus oli ka tore. Vaatasin kuidas mu mandarinikasvandus iga päevaga üha suuremaks ja võimsamaks muutus (mul on 7 mandarinipuud, millega ma kavatsen tulevikus kogu Eesti kaubandusvõrgu mandarinitarbe katta. Siis seisavad kõrvuti kastides Poola õun ja Pille mandarin).
Ja mere ääres käisin. Vaatasin kuidas torm oli randa ümber kujundanud. Järve rannal oli nagu pankrannik. Liivast muidugi. Kohati üle 3 meetri kõrge.
Ja ma ei logelenud seal niisama. Kirjutasin natuke kursusetööd kah :D
Ja tegelesin kaunite kunstidega. Ma printisin välja oma surematu romaani esimese osa. Poole kolmeni öösel printisin (nutikas printer nimelt soovib, et talle lehti ükshaaval sisse söödetaks. Aga noh, eks igalühel ole omad meetodid tähelepanu saavutamiseks. Vajab ju temagi soojust ja hellust). Aga nüüd on esimene osa valmis :D Niivõrd-kuivõrd.
Lugesin täna Tartu poole sõites seda kõngevat romaani. Kohutavalt igav. Äärmiselt lapsik. Ülimalt tobe. (Siisiki-siiski, üks koht oli minu arvates naljakas ka.)
Igatahes veel 30 aastat, siis valmib teine osa ja kui ma nüüd arvutusega puusse ei pannud, siis usina kirjutamise tulemusena peaks 64 aasta pärast valmima ka viimane ehk kolmas osa.
Sinu romaan ei ole kohe kindlasti mitte lapsik ega tobe. Ja ma loodan, et ta saab valmis enne kui 30 aasta pärast ja siis ühel päeval saame me poest osta su surematut romaani ja võime tulla ja autogrammi küsida, koos pühendusega (muide Liina pühendusega tsekk on minu käes, küsi millalgi ära, mul endal läheb nagu nii meelest).
VastaKustuta