Neljapäev, jaanuar 20, 2005

Päikese poole!

Näe, mul oli õigus.
Päike tõuseb taas (hoolimata, et taevas on 10/10 stratust)
:D
Sest teadke, mul pole plaanis alla anda.

Ikka püüdlen veel päikese poole,
ehkki õhtused varjud on teel.
Ikka sünnib veel südames soove,
talves kevadet igatsen veel.

Oma armastust matsin liig kaua…
Tüütas tõsidus, kahanes lein.
Jätan aegade rohtuda haua.
Peagi kasvab seal maarjahein.

Ees on risttee. Ah, kuhu küll minna?
Kural kurjus ja paremal vaen.
Läheks otse! Kiri viitab, et sinna
igal õhtul kaob päikeselaev.

Ongi jõgi. Ei silda. Ei koolet.
Õhtuvarjudest näiline tee.
Ma pean minema. Päikese poole.
Ja ma lähengi. Üle vee.

Ma ei oota. Ei kõhkle, Ei peatu.
Kuni näkku lööb päikeselõõm.
Sünnin uuesti ja olen eatu,
veres pulbitseb tõeline rõõm,

et ma tahtsin ja suutsin ja võisin
jätta hallus ja enesepett.
Juurdun. Päiksesse avaneb õisi
süda tulvil on kevadet.


(Urmas Alender, Solaarne)

Ahjaa, et te teaksite, ma otsustasin natuke vähem masenduda ja vähemalt jaanuarikuusse pole küll enam ühtegi masendusepäeva ette nähtud. See on lubadus.

Kommentaare ei ole: