Osavnäpp

Ma ikka oskan.
Täna lõikasin endale tordilabidaga sõrme. Sellest järgmine aste oleks vast pudrunuiaga sõrme lõigata....

Peas on udu ja tuul, tobe naeratus näol, vile suul

Eile tabas mind hajameelsuse tipp. No seda on ennegi juhtunud, et olen rahakoti külmkappi pannud ja šampooni hambaharjale valama hakanud, aga see kõik kahvatub eilse kõrval.
Käisime nimelt SPA-s. Selles pole veel midagi imelikku (kuigi Täps arvas küll, et ma teda mullivanni asemel keeva tõrva tünni üritasin torgata). Nagu ikka sai enne basseini minekut dušši all käidud. Seebitasin end parasjagu mõnusalt sisse kui tekkis kahtlane tunne, et midagi on valesti. Suur oli minu üllatus kui avastasin, et ma polnudki alasti nagu arvasin vaid olin rinnahoidja selga unustanud. Ma pidin sinna samasse naeru kätte ära kõngema. Nii hajameelne ei saa lihtsalt olla.
Mps ka naeris hiljem, et järgmisel korral kui wc-sse lähen, siis kindlasti kontrolliks, et ega ma pükse jalga unustanud...
Jääb esitada vaid üks küsimus - Mida järgmiseks?

Palju õnne Täpsile

Eile sai Täps pooleaastaseks! Polegi tegu enam väikese täpikesega vaid päris priske punkt on juba. Mida siis selline pooleühene (või veerandkahene?) oskab?
Keerab end igat pidi, lutsutab sukkpükse (juu on tunda meeldivat juustumaiku), üritab roomata, kuid pole veel nipile pihta saanud ja selle tulemusel toimub ainult aktiivne ukerdamine. Naerab palju. Eriti venna lolluste üle. Näitab keelt kõigele ja kõigile. Isegi naeratab keeleots hammaste või õigemini igemete vahel. Hambaid ju pole veel. Ilastab mehe moodi (kuigi ma ei tea ühtegi meest kes nii palju ilastaks). Edvistab. Hirmsal kombel edvistab. Ajab pea kelmikalt viltu ja siis naeratab oma kõige magusamat kelmikat naeratust. Toiduga pirtsutab. Lillkapsas ega kõrvits talle ei kõlba. Antagu kooki moosiga. Öösiti magab, aga igaks juhuks ärkab iga 2-3 tunni tagant üles, et kontrollida kas emme piim on endiselt kvaliteetne. Päeval on nõus natuke aega isegi ise põrandal mängima.
Juttu ei räägi.
Viiulit ei mängi.
Eeposeid ei kirjuta.
Sellegipoolest on ta minu kõige armsam ja andekam ja tublim tütreke :D

Eilse sünnipäeva puhul aga panin mina kleidi selga, jätsin lapsed ja mehe ämma-äia kantseldada ning läksin arengukomisjoni koosolekule. Ega see tegelikult nii peen üritus pole, kuhu peaks kleidiga minema, aga kuna ma veedan enamuse päevi piimaplekiliste teksade või siis kohupiimaste dressidega, siis tuleb ju igat võimalust ära kasutada ja end üles lüüa. Ja nii tore oli vahelduse mõttes ka oma ajurakke natuke liigutada ning mõelda muudel teemadel kui laste uni-söök-mähkmed-uni lõputul tsüklil.

Tuled kustu!

Meil juhtus täna müstiline lugu. Panin mina parasjagu Täpsi magama kui Mps tuleb ja küsib, et kas kabinetis läks pirn läbi, et ma selle välja olen keeranud. Mina vastu, et mis hullu juttu ta ajab, mina pole mingeid pirne kruttinud. Mps väitis, et tema pole seda ka mitte teinud, aga pirn on lambist kadunud. Läksin kontrollima ja no tõesti - laes pirni pole. Klaasikilde ka kusagil näha polnud. No et kui pirn oleks heast peast end soklist välja keeranud ja siis maha kukkunud, siis mingid jäljed ju ikka oleks.
Müsteeriline lugu.
Loogiliselt võttes on ainult kolm varianti, mis juhtuda sai:
* Tõruke ehitas torni, ronis seda mööda üles ja keeras pirni välja. Arvestades kui osav ta on, siis mind see isegi ei üllataks.
* Rotid viisid ära (ma olen kuulnud, et nad suutvat isegi kapsaraudasid vedada, mis see väike lambipirni ärandamine nende käes ära poleks)
* Pirn plahvatas katki miljoniks triljoniks liivateraks ja akna vahelt sissepuhuv tuuleke viis tolmu endaga kaasa.

Vot sellised lood juhtuvad siin pool sood.

9 aastat lokkavat düsgrafomaaniat

Nonii ja ongi kätte jõudnud minu blogi 9. sünnipäev.
Aeg, kuhu nii kiirelt lendad?
Kui numbrid vastupidist ei väidaks, siis küll ei usuks, et olen nii pika aja vältel siia hülgemöla kirjutanud. Ja kui mu blogi on juba 9 aastat vana, kui vana siis mina veel olen? Hirmus mõelda lausa.
Aga noh, eks see kohake hakkab vaikselt ära ka väsima. Vanadusnõtrus või nii. Vaadates kuidas iga aastaga postitusi aina vähemaks jääb võib järeldada, et peatselt saabub siia vaikus. Või noh kui eeldada, et postituste vähenemine järkub lineaarses tempos, siis saabub vaikus umbes viie aasta pärast. Nagu illustreerib allolev graafik.

Igatahes palju õnne me kauaaegne sõber Blogike!

Tali tuli

No täna saabus siis talv lõpuks ka meie maile.
Sattusin sel hetkel just kodupoole sõitma. Väljas oli niigi hämar ja kehv nähtavus ja siis hakkas hoobilt sellist padulund sadama, et mitte midagi näha polnud. Tee oli ühtlaselt valge, ühtegi märgist polnud näha. Libe oli ka. Mina sõitsin nagu esimest korda autokoolis olev õpilane nina vastu autoklaasi 70-ga. Põder silkas ka üle tee. Lisaks karjus Täps kõik see aeg mu kõrval oma kõige kriiskavama häälega, et pinget veelgi enam üleval hoida.
Lõpuks Täps väsis ja uinus ja siis jäi lumesadu ka järele.

Ma vaatan, et polegi sel aastal veel uusaastalubadusi andnud. Kuhu see siis kõlbab. Kuidas muidu saan aasta llõpus ohata, et hea kes lubabki.
See viga saab kohe parandatud.
Luban lahkelt:
* Kaotada ohtralt kaalu ja hankida endale parem vormi. See ei tohiks olla väga raske täita, sest kaalu, mida kaotada on mul küll ja rohkem (pole elades ühtegi aastasse nii suure kaalunumbriga sisenenud), seevastu vorm on mul täiesti olematu.

* Leida igas päevas midagi head. Õhtul enne magamaminekut mõtlen välja, mis siis tänases päevas oli sellist, mis tagasivaadates toob naeratuse näole. Olen seda nüüd juba mitu päeva teinud ja on küll mida meenutada.

*

Ah, aitab kah. Kui nende kahega hakkama saaks, oleks isegi hästi :D