Apokalüptiline kollane allveelaev

Meil oli siin öösel nagu tõeline apokalüptiline ulmefilm. Kujutage ette stseeni:

"Enne lõplikku kustumist vilkus laes rippuv elektripirn närviliselt, justkui värisedes eesootava hukatuse aimduses. Kardetud pimedust aga ei saabunudki, sest ei tuules lehvivad kardinad ega suletud silmalaud suutnud varjata välgunoolte sähvimist. Pimestavale valgussähvatusele järgnes kõrvulukustav mürin, mis raputas maja vundamendini. Ja siis avanesid taevaluugid. Ei tibutanud, sabistanud, rabistanud ega ladistanud. Vihma ei kallanud nagu oavarrest ega visatud kapaga või pangega. Vesi lihtsalt kukkus taevast mauhti alla. Madalamates kohtades hakkas vesi kogunema, moodustama lompe ja ojakesi, mis kiiresti paisusid järvekesteks ja mäslevateks jugadeks. Hetke pärast lainetas ümber maja juba lage vesi. Ja just siis, kui järjekordne välgusähvatus taeva tükkideks käristas, see juhtuski! Otse maja tagant kerkis lainetest allveelaev!"

Just täpselt nii see oligi. Või tõenäoliselt täpselt nii. Ma päris täpselt ei näinud, kuna veetsin äikesetormi saunas, pakkudes astrafoobikust* koerale seltsi. Aga hommikul, kui õue tulin ja nägin üleujutuse tagajärgi ning maast väljaturritavat allveelaeva, siis oli pilt selge. Lähemal vaatlusel selgus küll, et allveelaev oli vana, kasutusest väljas ja tühi reoveemahuti, mille ankur oli katkenud ja mis otsustas värsket õhku hingama tulla. 

Kollane allveelaev

Aga samas, arvestades, et alates eile õhtust on sadanud alla juba aastanormi jagu vihma (ja see ei paista lõppevat), siis äkki oli tegu jumaliku märgiga? Võib-olla peaks tõesti reoveemahuti veesõidukiks ümber ehitama ja hakkama paarikaupa loomi kokku ajama? Päästke end, kes saab!

*Hirm äikese ees.