Donnerwetter!

Arvake ära, kes käis kõige suurema kuumalaine ajal reisimas? Jah, arvasite ära. Mina käisin.

Sel korral külastasime perega Saksamaad.  

Järgnevalt annangi pisikese ülevaate meie seiklustest. Arvestades, et reis oli pikk, siis tuleb ikkagi pikk postitus. Kes ei viitsi, võib ka siin lugemise lõpetada.

Juba enne reisi hakkas asi kiiva kiskuma. Veetsime mõnusalt aega jaanilõkke ümber ja siis otsustas Mps minna ja endale roostes naela jalga astuda. See on muidugi kirjanduslik liialdus. Ega ta siis meelega proovinud reisi saboteerida. Lihtsalt kord elus peab ju jaaniööl EMO-s käima. Aga mingi väike roostes nael ei suuda püha üritust nurjata ja teele me asusime.

1. päev

No esimene päev läkski eelkõige reisile. Lennureisil midagi märkimisväärset ei juhtunud, aga kui vastu ööd Münchenisse jõudsime, siis tabas meid Euroopa kuumalaine täie rauaga. Lennujaamast välja astudes oleksime justkui sulatusahju sattunud. Higi voolas ojadena. Loomulikult ei olnud meie esimeses majutuses ka mingit konditsioneeri, ega isegi mitte ventilaatorit. Aga vähemalt oli kohvi tasuta :).

2. päev

Eesmärk oli jõuda meie peamisesse majutusbaasi Schwarzwaldi piirkonnas. Kuna sõit oli pikk, siis olime kavandanud mõned peatused. Esimene oli linnakeses nimega Wangen im Allgäu. See on üks maalilinelinnake kauni vanalinnaga, kus oleks mõnus jalutada, omapäraseid kaunistatud maju imetleda, kohvikus jäätisekokteili juua ja lihtsalt ringi vaadata. Kui temperatuur oleks olnud umbes 10 kraadi madalam (ja see oleks ikkagi olnud üks ülimõnus soe suvepäev), oleks linnakülastus olnud ideaalne. ca 37+ kraadi juures nägi see välja lihtsalt ühest varjust teise hiilimisena ainsa soovina pääseda tagasi konditsioneeriga autosse.

Wnagen im Allgäu

Et veidigi jahutust saada, siis plaanisime ujuma minna. AI soovitas üht kristallselge veega imelist järvekest, mis sobib ideaalselt lastega suplemiseks. No, tõsi oli see, et tegemist oli järvega. Ülejäänu oli kunstiline liialdus. Sellest järvest loobusime ning läksime hoopis Bodensee äärde. See oli hädavajalik peatus. Vesi oli küll soe, aga pakkus ikkagi jahutust. Ja vaated Bodenseele olid imelised. Rohkem me peatustele aega ei raisanud, vaid kihutasime (nii palju kui teeremondid võimaldasid) edasi majutuse poole. Ka seal ei olnud mingit konditsioneeri (aga üks ventilaator II korrusel ikka oli), kuid õhtu saabudes oli terrassil ja rõdul juba päris mõnus olla ja klaasike veini trimbata.

3. päev

Reede oli meil planeeritud Stuttgarti loomaaia külastuseks. Eelkõige mõeldes loomahuvilisele Tirtsule. Hoolimata kohutavast kuumusest (temperatuur tõusis 41 kraadini), oli loomaaed ikkagi väga kena. See on selline pooleldi botaanikaaed, pooleldi loomaaed ja keskmisest loomaaiast palju ilusam. Aeg-ajalt sai mõnes kasvuhoones või majas varjus ka olla ja muru kastmise vihmuteid kasutasime ka mitteotstarbeliselt jahutuspunktidena. Enamik reisiseltskonnast viilis kõvasti ja külastas ainult valitud eksponaate, aga meil oli kaart Tõrukese käes, nii et meie läbisime terve loomaaia soovituslikku marsruuti mööda (ainult paar üksikut punkti jäi vahele). Kusagil pikalt olla ei lastud ja teelt kõrvale kalduda samuti mitte. Tegelikult oli see muidugi väga tore, et meil oma teejuht kaasas oli. Ilma temata oleksime poole vähem näinud. 
Õhtul käisime veel kohalikus Titisee järves ujumas. Värskendav.

kasvuhoone, kus oli jahedam kui õues

sama roidunult tundsime end päikese käes

Vesiroositiigi ääres

4. päev 

Laupäeval alustasime Titisee järvest (ülerahvastatud) ja seejärel külastasime Hohenzollerni lossi. Vangikongides ja aardekeldrites oli meeldivalt jahe. Igal pool mujal oli juba harjumuseks saanud leitsak. Loss ise oli uhke - juba kaugelt eemalt võis seda mäe tipus kõrgumas näha, mis tähendas, et ka vaated lossist olid uhked. Ka väljapanek ja ruumid, kuhu turiste lasti, olid huvitavad. Imestama pani, et toad olid imepisikesed. Millegipärast kujutaks ma ette, et lossiproua magamiskamber või lossihärra raamatukogu on vähe avaramad. Tundus, et isegi lastel oli seal tore. Kuigi Tõruke arvas, et selle raha eest oleks pidanud palju rohkem saama. 

Hohzollerni loss mäe otsas

Lossist ära tulles otsustas meie autokond (ma võin ju sõnu välja mõelda, kui tahan) külastada ka Tribergi koskesid. Triberg oli väga nunnu linnake mägede vahel orus. Mäest alla ja läbi linna vulises koskederikas ojake, mille imetlemiseks oli mäeküljele rajatud teekesed ning üle oja tehtud mitmeid sillakesi. Ei ole midagi öelda, väga võluv oli. Kurb oli muidugi see, et selleks ajaks oli Tirts nii väsinud ja janus, et keeldus esimesest sillakesest kaugemale minemast ja Mps läks temaga alla tagasi. Mina suuremate lastega läksime mäest üles. Kuna parkimisaeg pressis peale, siis päris üles me muidugi ei jõudnudki ja pool teed tuli läbida pooljoostes (võibolla oleks piisanud veerand tee läbimisest täisjoostes ka). Linnakeses pidi olema ka maailma suurim käokell. Selleni me ei jõudnud (parkimise aeg noh), aga imetlesime üht teist väga esinduslikku käokella.

Üks paljudest Tribergi koskedest

Kui lõpuks koju jõudsime selgus, et isa oli vahepeal mäest alla veerenud ja EMO-sse viidud. Tuli tagasi pool nägu marraskil, nagu oleks kõvasti kakelnud. Tema veetis suurema osa ülejäänud reisist telekast saksa šlaagreid kuulates.

5. päev

Kuna Saksamaa hakkas ära tüütama, tegime väikese kõrvalepõike Prantsusmaale ja külastasime Colmari linnakest. Parkisime kesklinna maa-alusesse parklasse ja kui sealt välja saime, siis tabas kuumalaine meid otse rusikaga näkku. Just nagu praepannile oleks sattunud. Õnneks oli keegi taibanud väljakule purskaevu teha (umbes sellise nagu Kuressaares, ainult hulga suurema). Lasime lapsed purskkaevu hullama ja mis seal pattu salata, ka kõik täiskasvanud jalutasid korra või paar jahutava veekardina alt läbi. Ilma selle värskenduseta ei oleks me seda päeva üle elanud. Seejärel suundusime väikese turisti-rongikesega linnatuurile. See oli tore. Giid rääkis läbi kõrvaklappide mida ja kuhu vaadata, kerge tuuleke jahutas ja linn ise oli imeilus. See kerge tuuleke muutus vahepeal muidugi lausa tormikeseks, nii et viis Tõrukesel mütsigi peast. Sel ajal kui me kohvikus lõunatasime, sadas taevast alla pool ookeanitäit äikesevihma, aga see läks nagu kuumale kerisele. Õue tagasi tulles oli kõik jälle kuiv. Õnneks veidi jahedam. Meil jäigi veel vaid karusselliga sõita (mina sõitsin sea, hobuse ja härjaga) ja kodu poole tagasi kihutada. 

Päästja purskkaev

värvilised majakesed Colmari linnas

Mina otsustasin aga vastu õhtut veel matkama minna. Meie majutuspiirkonnas oli tohutult erinevaid matkaradasid ja mina tahtsin saada õiget "musta metsa" tunnet. Valisin kaardilt ühe 7,5 km matkaraja välja. Algas meie oma linnakesest ja siis hakkas metsaservas muudkui alla poole kulgema. Teel sai tutvuda metsatööstuse ajaloo ja veejõul töötavate saeveskitega. Muidu oli kõik kena (kuigi mitte päris see mets, mida ootasin), aga kui tee oli juba mitu kilomeetrit katkematult allamäge kulgenud, hakkas vaikselt hirm naha vahele pugema - see tähendab, et kogu see tee tuleb ju ka varem või hiljem üles tagasi minna. See hetk saabuski majesteetliku raudteesilla juures, kust edasi läks tee ainult mäest üles. Õnneks oli see väga lummav rada ja siia-sinna oli isegi lõõtsutamiseks mõni pingike pandud. Rada kulges kogu aeg kärestikulise ojakese kaldal, mis minu hinnangul eelmise päeva kuulsatele koskedele palju alla ei jäänud. Lisaks püstloodis kaljud ja väikesed sillakesed. Nii et hingetõmbepauside ajal sai lihtsalt vaateid nauditud. Mulle väga meeldis.

Õhtul jälgisime rõdult äikest.

Siit algas tõus

6. päev

Siia päeva oligi plaanitud vaid üks asi - Euroopa park - ilmatusuur lõbustuspark. Kauges lapsepõlves olin ma kõige kiire, kõrge ja veidi ohtlikuna näivate asjade fänn. Aastate lisandudes on minus tärganud mingi alalhoiuinstinkt, olen hakanud kõrgust kartma ja ilmnenud on, et mulle tegelikult need ei meeldi. Lisaks jään kergesti merehaigeks ka vähema loksutamise peale. Seega jäid kõige hullemad atraktsioonid minust puutumata (ja hea ongi, sest nende juures olid hirmus pikad järjekorrad) ja mina valisin valdavalt siiski vaikseid kulgemise sõite (kuigi paar veidi ekstreemsemat võeti siiski ka ette). Õnneks on seal väga suur valik igasugusele maitsele. Ilm ei olnud ka nii ülemäära palav enam, nii et andis täitsa olla. Karussellitasime seal kuni jõud rauges. Muud sellesse päeva ei mahtunudki, veidi äikese vaatamist õhtul ja magama.

See oli üks rahulik kulgemine

7. päev

Selleks päevaks meil erilisi plaane ei olnudki. Agiteerisin ka teisi seda ilusat matkarada läbima. Tõsi, ainult osaliselt ja mäest alla. See tähendas, et autojuhid viisid naised ja lapsed mäe otsa ja sõitsid ise mäe alla, et sealt meile vastu jalutada. Juhtus aga nii, et tulenevalt parkla tõkkepuu streigist, jõudis Mps kohale alles siis kui kiiremad juba all olid. Rada oli ka tagurpidi läbides muljetavaldav, aga poole hirmsam. Seda eelkõige seetõttu, et meil olid kaasas väikesed lapsed, kes on koguaeg seda nägu, nagu kavatseks kuristikku kukkuda. Õnneks ei kukkunud. Tirts küll komistas raja alguses ja pidin oma plaastrivarudest veidi marraskil põlvele loovutama, aga suuremad vigastused jäid sel korral tulemata.

Matka lõpus käisime kohalikus klaasikojas ja käokellapoes ja söömas. Seejärel suundusime taaskord Titisee järve ujuma. Kui see tehtud, oligi aeg koju suunduda ja üks lauamängude õhtu maha pidada - äikese saatel. See vesi, mis taevast alla tuli oli ikka tohutu!

Matkajad

8. päev

Hommikul võtsime suuna ühte talumuuseumi. Vihma tibutas ja oli isegi jahedavõitu. See oli täiesti uus tunne keset kuumalainet. Muuseum ei olnud väga suur, aga oli tore. Sai natuke ka kohalikke rahvariideid uuritud. Seal on ikka väga kummalisi riidehilpe ja peakatteid esindatud. Järgmiseks tegime pisikest tiiru oma kodulinnakeses ja selle turistilõksudes. Seejärel võtsime aga hoopis vahelduseks rongi ja sõitsime Freiburgi. Viimasest olime varem korduvalt läbi sõitnud, aga õde tahtis tõestada, et see linn on midagi palju enamat kui tüütu 30-ga sõitmise peatänav. Seda see oli. Vanalinn oli taas nunnu. Eriti toredad olid need väikesed kanalikesed tänavate ääres, kus sai laevukesi ujutada. Tirts ostis (loe, mina maksin) endalegi ühe laeva ja ujutas seda vaimustunult. Enne olime muidugi sunnitud talle ka uue kleidi ostma, sest hommikune jahedus oli asendunud tavapärase kuumusega. Ka Täpike sai oma kauaigatsetud šoppamise tehtud. Lisaks sõime tõeliselt head Schwarzwaldi kooki. Koju jõudes oligi aeg pakkima hakata.

9. päev

Pakkisime end autodesse ja hakkasime Müncheni poole tagasi sõitma. Kuna sõit oli pikk, plaanisime taas mõned seljasirutuspausid. Esimene oligi Bodensee ääres väikeses Sipplingeni linnas. Seal oli järv täiesti klaari ja selge veega ja väga mõnus oli järvekaldal promenaadil jalutada ja vahepeal varbaid soojas veel leotada.  Järgmine peatus oli auto- ja traktorimuuseumis, kus oli üle 350 masina eksponeeritud. Üks imelikum kui teine. Oli väga huvitav. Seal oleks võinud ka poole kauem aega veeta, aga ega meil seda aega nii palju ka üle polnud. Oli vaja ju lennujaama kiirustada ja auto ära anda ja pagas loovutada ja turvakontroll läbida ja lõpuks lennukile jõuda. Minu meelest ongi lennureiside puhul kõikse igavam osa see lennujaamas passimine. 

Bodensee ääres

Et veidigi ootamist põnevamaks teha, sai lapsed lastealale suunatud. Viga. Esiteks oli see minu meelest suht igav ja teiseks tuli välja, et ka ohtlik. Vennapojal õnnestus nii õnnetult vastu atraktsiooni teravat nurka joosta, et verd voolas peast ojadena (õnneks oli auk siiski pigem väike). Sellele järgnes ohtralt närvikõdi, et kas saab lennata või vaja arstiabi saama minna, aga õnneks ikka nii hull polnud ja laps tohterdati kohapeal lennukõlbulikuks (vahepeal jõuti pagas lennukilt maha võtta ja uuesti ka peale viia).

Lend ise läks suuremate viperusteta - pooled magasid hambad laiali. Eestisse jõudes oli käes juba 10 päev (tehniliselt võttes siiski öö). 

Kodu ei ole kaugel

Nüüd oleme juba pool päeva kodus olnud. Kohvrid on lahti pakitud, kolm masinatäit pesu pestud ja tundub, et elamine hakkab oma tavalist segaduse taset saavutama.

Mis mulle siis reisil kõige enam muljet avaldas? Maastikud. Lameda maa elanikuna ei väsi ma sugugi vaadetest, mis mägedes avanevad. Schwarzwaldi mustad kuusemetsad olid ka tõeliselt lummavad. Kuigi ma päris laande ekslema ei sattunud, siis paaris kohas läks kitserdada ka vahetult metsa vahelt läbi ja seal sai natuke aimu nende pimedast maagiast. Meie auto navisüsteem valis nimelt teeremontidest möödapõiklemiseks tõelisi väikesi külavaheteid (kitseradu). No selliseid, mis siuglesid nagu maod mööda järske mäekülgi ühe talu juurest teiseni, ise vaevalt ühe auto laiused (ja sealjuures ikkagi mustkattega). Seetõttu nägime palju rohkem kui kiirteedel. Samuti meeldisid mulle maalilised väikelinnad. Väga hoolitsetud, puhtad, kaunid, iseloomuliku arhitektuuriga ning lilledest tulvil.

Õhtupäike mägede kohal

Vaade Bodenseele