Peast sopran

Nii nagu pool Eestit, tahame meiegi suvel oma kooriga laulupeole pääseda. Seega teeme kõvasti laulutrenni, et see ainult kättesaamatuks soovunelmaks ei jääks. Kaks viimast päeva on näiteks möödunud laululaagri tähe all. Eile näiteks laulsime kuus tundi järjest (paari väikese sirutuspausiga). Pole siis ime, et olin õhtuks juba peast täitsa sopran*. Esiteks ei suutnud ma kuidagi garderoobist oma jopet leida. Olin selle meeltesegaduses pannud teise kohta kui tavaliselt ja no lihtsalt ei leidnud. Olgugi, et mul on suur ja erkpunane jope, mis tavaoludes hästi silma paistab. Lõpuks kui olin kolm ringi juba jopedele peale teinud, leidsin selle siiski üles.

Seejärel hakkasin autot otsima. Kõigepealt suundusin "kiriku" parklasse, kus tavaliselt autot hoian. Poolel teel sinna kangastus silme ees, kuidas parkisin auto hoopis "katlamaja" parklasse. Egas midagi, keerasin otsa ringi, jalutasin teise parklasse. Seal aga ei hakanud silma ühtegi tuttavat autot. Puldiga piiksutamise peale ei hakanud ka ükski sõbralikult tulesid vilgutama. Siis meenus küll, et "katlamaja" paeklasse olin möödunud päeval oma auto jätnud ning sel korral ootas see mind ikkagi "kiriku" parklas. Tuli aga ots ringi keerata ja uuesti tuldud teed tagasi minna. Kodu leidsin siiski suuremate eksimisteta üles.

Rohkem ma sel päeval enam midagi suuremat ette ei võtnud - mine sa tea, millega see oleks lõppenud. Aga see kõik on täiesti arusaadav. Ega laulmine pole lihtne töö. Meil on väga hea dirigent, kes ei oota mitte ainult seda, et noodid ära lauldakse, vaid ka seda, et laulus oleks õige emotsioon ja tunnetus. Näiteks palus ta meil ühte laulu laulda nagu metsas kekslev 17-aastane neiu, kellel on 36-aastase naise teadvus.  See polnud sugugi lihtne, sest ma tundsin end pigem 14-aastase pubekana, kellel on 80-aastase keha. No ärkad hommikul üles ja hakkad vinguma, et kool (töö) on nõme ja milleks seda kõike vaja on ja ma ei viiiiiitsi tööle minna. Samas kõik kohad valutavad. Eile ronis Tirts poole öö pealt meile kaissu ja keeras end risti voodisse magama, mistõttu olin hommikuks kõver nagu kreeka E - puus valutas ja seljas on välja arenenud miskine närvivalu. Imeline.
Aga ma sellegipoolest püüdsin seda 17/36 neiut metsas kekslemas ette kujutada. Ja ega ma siis sellega ei piirdunud. Ma olin nagu Eesti Euroopa liidu nõudeid üle võttes - panin kõvasti juurde ka veel. Proovisin laulda, nagu 36-aastase naise teadvusega 17-aastane tüdruk, kes keksleb valgusküllases  kaasikus, olles hommikusöögiks söönud pannkooke metsmaasikamoosiga ning joonud kõrvale klaasikese värsket 3,5%-list  piima... Selle protsendi paikatimmimine võttis kõige rohkem aega, kogu aega tahtis tulla 2,5%-line, Aga see poleks sugugi sobinud - täitsa vale värving, lahja noh.

Tegelikult laulan alti, aga "peast sopran" kõlas lihtsalt paremini.