Meil just nii oli. Käisime Täpikese ja koeraga jalutamas, kuid koju ei saa - Põder risti tee peal ees ja ei kavatsegi põgeneda.
Ma nägin põtra juba kaugelt, aga pikemal puurimisel otsustasin, et see pole põder vaid puu. Jalutasime aga edasi ja Täpike teatas, et vaata, milline imelik puu seal tee ääres on. Piidlesime siis mõlemad ja puu piidles vastu. Enne kindlalt aru ei saanud, et põder, kui lõpuks pead keeras. Seejärel tegi kaks sammu ja tardus keset teed seisma. No ja ei tahtnud sammugi edasi ega tagasi astuda. Mõtlesime, et mida teha. Täpike kardab põtru ja kui aus olla, siis mina ka ei taha meie suurima imetajaga lähitutvust sobitada. Mine sa hullu tea, äkki talle ei meeldi inimesed. Otsustasime ringiga tagasi minna, ja põder astus ka edasi. Olles veidi tagasi suunas liikunud, mõtlesime ümber - ei viitsinud suurt ringi teha. Läksime uuele katsele ja metsast astus jällegi teele põder ja tardus keset teed. Ma ei tea, kas neid oli kaks, või lipsas sama vahepeal tagasi, et meid kimbutada. Kolmandal katsel õnnestus siiski koju jõuda ilma, et aasta loom oleks "söönud meie liha ja joonud meie verd"!
Ah, et miks nii dramaatiline? Te ju ikka teate, kuidas tegelikult lõppeb hanede ja luikede salmike? Kui arvate, et hanede-luikede ema ütles: "Tulge ikka lennates!" siis eksite rängalt. Nii võibolla ütleks mõni pehme mandri hanemamma. Saaremaa karmides oludes karastunud linnukeste ema oli ilmselgelt ronk ja käitus järeltulevate põlvede turvalisust silmas pidades pigem hooletult. Salm käis nii:
Haned-luiged, tulge koju!
Ei saa tulla hunt on ees.
Mis ta teile teeb?
Sööb meie liha ja joob meie verd!
Tulge ikka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar