Meil on üks fänn!

Mõtlesin, et tulen ja kirjutan siia midagi toredat, mida oleks aastate pärast hea lugeda. Aga no ei ole mitte midagi säravat kirjutada. Tunnengi viimasel ajal end kuidagi tuhmina. Hirmus väsimus on kallal ja pea käib jälle ringi. Tahaks magada.
Ma mõtlesin, et peaks tegema inimkatseid. Mis juhtuks kui ma magakski iga päev vähemalt 8 tundi. Hetkel kipub olema pigem 6 tundi. Arvestades, et äratuskell heliseb 6.30-6.40, siis tähendaks see kümnest magamaminekut. Küll oleks tore. Ainus häda on sellest, et meil ei õnnestu Tirtsu kunagi nii vara magama saada. Isegai kui ta õigel ajal voodisse läheb, siis on vaja veel vett juua, raamatut lugeda, mängida, kaisukaid tuua ja niisama filosofeerida. Mina jõuan voodisse aga alles siis kui kõik tõllad on ammu kõrvitsateks muutunud.

Unejuttudest rääkides. Mps loeb õhtuti lastele ette meie viimast raamatut. Neile see meeldib. Eriti seetõttu, et Mps teeb juurde kõikvõimalikke helisid ja räägib iga tegelase puhul eri häälega. Mulle ka meeldib, kuigi mõni tegelane räägib minu meelest tegelikult teistsuguse häälega.

Oleme saanud ka veidi positiivset tagasisidet. Negatiivset pole keegi julenud öelda. Ma arvan, et lihtsalt kardetakse, sest noh, ma olen ju päris hirmus ja Mps on veel kordades hirmsam. Mõned väiksemad kirjavead on küll leitud, aga seda, et terve lehekülg teksti läks raamatu kokkupanemisel kaotsi, pole keegi julgenud nina alla hõõruda. Selle raamatu puhul ongi ninad õrn teema.  Nimelt, kui ma raamatuid laiali jagasin, siis kõige tavalisem tagasiside oli, et oi, see on nii suur, ma arvasin, et mingi õhuke vihik. Mina olen jällegi vastu hoiatanud, et ärge voodis raamatut lugege, muidu võib juhtuda, et jääd tukkuma raamat kukub ninale ja ongi ninaluu katki. 

Lisaks on raamatule tekkinud üks fänn! Hurraa! Täpikese klassivend sai selle raamatu jõuludeks ja nõuab nüüd kolmandat osa (poisi ema sõnul pole tegemist lapsega, kes raamatuid armastaks, nii et väga hea märk). Peab vist jälle piitsa välja otsima ja sundima Mpsi tööle. Tal on kolmas osa peas valmis, aga sellest jääb fänni(de)le natuke väheks. Täps kurtis, et klassivend oli vaimustunult rääkinud raamatust ja eriti ühest leheküljest, kus on pilt peategelasest, kes raamaturiiuli ees diivanil pikutab ja Täps oli "nagu mingi tohlakas" kõrval seisnud ja ei osanud midagi kaasa rääkida. Õhtul siis nõudis ka seda lehekülge näha, et saaks aru, millest noormees rääkis. Teemaks olla olnud Professor Pisikese rikkalik kodune (teadus)raamatukogu, kust nii mõni raamat võiks olla loetav.

Sellega seoses meenub üksõhtune draama. Nimelt käis Tõruke raamatukogus. Kuna ka tema pole mul suurem asi lugeja, on mul alati hea meel kui ta ise leiab endale midagi meelepärast. Sel korral tõi ta Tom Sawyeri seiklused. Ma julgesin mainida, et see on tal ka kohustuslikus kirjanduses ülejärgmine raamat, aga praegu peaks ta lugema hoopis Pal tänava poisse. See aga käivitas valulise reaktsiooni - ohtrat hala teemal kuidas ta vihkab kohustuslikku kirjandust, sest siis ei jää tal aega lugeda neid raamatuid, mida ta tahaks lugeda. Tegelikult on tal teatud mõttes õigus. Ilmselt sõltub palju ka nö repertuaarist, aga vähemalt meie koolis on nimekirjas palju raamatuid, mis tänapäeva noori just ülemäära ei kõneta. Ma mõistan vajadusest tutvustada surematuid klassikuid, kuid tegelikult oleks hea kui suudetaks esmalt see lugemisisu sütitada, mitte lämmatada. 

Ma olen ikka olnud seisukohal, et sul ei saa olla igav kui sa armastad lugemist! Mõned, minusugused, armuvad lugemisse esimesest silmapilgust, aga armastus võib tekkida ka aegamööda läbi positiivsete kogemuste.