teisipäev, august 17, 2021

Surnukirstul viisteist meest...

 Inimene ei õpi ka üldse. Eile, hoolimata värsketest kogemustest, läksime taas geopeitust mängima. Lapsed ise tahtsid. Esimest aaret me esimese hooga üles ei leidnudki . Hiljem saime küll väga hea vihje ning plaanisime retke lõpus sealt uuesti läbi minna. Teist aaret otsisime oma 15 minutit. Ja seda puhtalt minu vea tõttu. Ajasin ida ja lääne segamini. Piinlik. Äärmiselt piinlik. Arvestades minu ametikohta ja lõpmatut kiitlemist teemal kui hea kaardilugeja ma olen. Kui veast aru sain leidsime aarde lennult. Kolmas, neljas ja viies aare, olid sisuliselt ära toomise vaev. Ainult iga korraga läks vaevalisemaks, sest kui kolmanda punkti juures tibutas õrna vihma, siis viienda juures tuli juba taevast valget vett ja välgud sähvisid. See oli ka põhjus, miks meil esimene punkt jäi uuesti külastamata. 

Täna oli ilm nii hull, et igasugused aarded on tõenäoliselt juba minema ujunud. Võibolla oleks tulnud seilata piraadilaevaga aardeid otsima. Mida see geopeitus muud on kui väärikas võimalus lapsepõlve leidmata jäänud piraadiaarded lõpuks üles otsida. 


Kommentaare ei ole: