Kuna destruktiivne Mps sõitis lõunasse lõhkuma ja lammutama, olen olude sunnil mitu päeva üksikema rollis. Mõtlesin, et kasutan olukorra ära ja sõidan linna ema juurde. Puhkama või nii. Aga nemad (ilmselt aimates mu plaane) kihutasid hoopis teise Eesti otsa.
No mis siis ikka, istun niisama kodus ja koristan. Esimese päeva naelaks sai poes vihikute ostmine. Tõruke nimelt igatseb kooli ja noh, varem või hiljem tuleb need niikuinii osta. Teise päeva osas mõtlesin pakkuda kvaliteetsemat meelelahutust kui poodlemine. Geopeitus! No see on ju ideaalne lahendus. Värskes õhus, põnev, sportlik. Saab Tõrukese, keda kõikvõimalikud ekraanid magnetina tõmbavad, veidikesekski nutimaailmast välja ja autosõit uinutab magama Tirtsu, kes on viimasel ajal hakanud protestima lõunaunede vastu ning keeldub magamast silmatäitki minu poolt pakutavat und.
Käisin oma ideaalse plaani lastele välja ja saabus esimene tagasilöök. Selgus, et ma oleks pidanud oma kava Tõrukesega vähemalt kaks nädalat ette kooskõlastama või mis iganes see täpne põhjus oli, aga kui me lõpuks kodust välja saime olid kõik juba täiesti endast väljas. Esimene aardeleid parandas Tõrukese tuju, aga teise aarde juures suutis ta end mingi oksa vastu kriimustada ja jälle hakkas tõeline jauramine pihta. Nagu oleks jalg küljest kukkunud või midagi. Aardeleid tegi jälle tuju paremaks, aga kaks aaret hiljem sai ta nõgese käest kõrvetada ja kõik algas otsast peale. Korra läks tuju veel seetõttu hukka, et aaret ei leitud piisavalt kiiresti ja vihaselt minema trampides löödi varvas vastu kivi. Kisa oli muidugi selline nagu oleks pangalt alla kukutud ja vähemalt paar luud murtud. Selleks ajaks olid mul endal ka närvid juba täiesti krussis. Lisaks oli Tirts (kes senini ilusasti magas) ärganud ja üritas iga hinna eest kuristikku söösta. Otsi siis niimoodi aaret. Olin juba kindel, et me seda ei leia. Viimases hädas haarasin Tirtsu sülle, istusin ühele lamedale kivile ja helistasin Laisikule, keda teadsin olevat selle aarde varem leidnud. Laisik ei osanud mulle häid juhiseid anda, aga sel ajal kui mina telefoniga rääkisin märkas Täps, et midagi on peidetud selle kivi alla, mille peal ma istusin. Ja nii leidsimegi aarde. Veel üks kiire drive in aare ja rohkemaks mul jaksu polnud.
See oli väsitav. Just nagu Ah-i ja Oh-iga matkal. Täps oli täis positiivset energiat ja Tõruke muudkui hädaldas. Või noh, nüüd teen liiga. Tema hädaldamine käis just nagu ilm - päike vahelduvalt vihmaga. Eranditult oli nii, et kui sõitsime, paistis päike, kui aaret otsisime, sadas vihma. Tõrukesega oli peaaegu sama. Peale aarde leidu tuli alati ka Tõrukese jaoks päike välja.
Aga ausalt, edaspidi hakkan salaja geopeituse aardeid jahtima. Ilma lasteta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar