Jee, lõpuks ometi saab süümepiinadeta ilma üle viriseda. Võeh. No ei kõlba see mitte, kui taevast liivasegust vihma krae vahele sajab. A eks see on natuke see mäe ja Muhamedi teema. No et kui ei saa minna soojale maale puhkama, siis tuleb soe maa ise sinu juurde. Kasvõi Sahara kõrbetormi tolmuna. Kui nüüd veel mõni kaamel ka metssigade asemel vastu jalutaks. Neist sigudikest on üsna kõrini. Üritasid teised üksöö üht meie õunapuud üles kaevata. Kui õunapuuga õnneks ei läinud, asusid kirsi kallale. See vaene puu on niikuinii ümberkukkumise äärel. Hetkel veel peab sigadest hoolimata vastu, aga kauaks? Tuleb mõni pirakas pasknäär, istub oksale ja pikali see puu ongi.
Postkast on ka ümberkukkumise äärel. Jah seesama minu imekaunis kast, mis sai samal aastal üles pandud, kui siia elama kolisime. 2016. suvel. Karmid ilmastikuolud ja jõulised postiljonid tegid oma töö, nii et postkasti katteplaat on lahti murtud. Lisaks jäi lukk suure külmaga kinni, nii et posti kättesaamiseks oleks pidanud olema palju pikemate ja peenemate sõrmedega kui mina. Oi ma nägin iga kord hirmsasti vaeva, et kirjakesi postkastipõhjast välja meelitada-keelitada. Lõpuks sai sellest villand ja tellisin uue postkasti. Vaatame, kaua see karmidele põhjatuultele vastu peab. Muidugi ei suutnud ma vastu panna ja sodisin oma postkasti ära ka.
Loodan, et see saab lähipäevil ka üles riputatud. Siis hakkan kirju ootama. Valisin meelega linnu, kes aastaringselt Eestis pesitseb. No et saaks ka talvel kirju. No näiteks kurgedega ju on see probleem, et lendavad talveks egiptimaale, aga kes siis jõululapsukesi ja veebruaribeebisid toob? Kapsalehe alt ka ei saa. Vaesed beebid peavad titekivi juures külmetama...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar