Elumärk

 Harjumatult vaikne siin. Ma ei pea silmas, et keegi ei käi kommentaariumis räuskamas (õnneks pole selles osas siin erilist aktiivsust kunagi olnud. Läbi ajaloo olen vaid mõned spämmkommentaarid ära kustutanud. Otseselt pahatahtlikke pole siia sattunud). Hoopis seda, et ma pole ise tükk aega jõudnud siia, et hülgemöla suust välja ajada. Või siis klaviatuurist. Tegelikult kirjutan ma suhtelises vaikuses, mida rikub vaid klaviatruuriklõbin. Sugugi ei loe valjusti ette, mida kirjutan. Ma ei saakski. Lärm ajaks pisipujääni üles ja oh seda häda siis. Niigi on kõik ta vähesed unetunnid kullahinnaga arvel. Nii ongi, et kohe kui väiksekesel silm kinni vajub, sirutan ma käe pliiatsikarbi järele. Käib suuremat sorti joonistamine. Ja vot seetõttu ma siia kirjutama ei jõuagi. 
Mitte, et mul midagi uut ja põnevat teile rääkida oleks. Seda, et kevad äkitselt saabus, teate te ju isegi. Mulle tegelikult kevad meeldib (kuigi tuleb tõdeda, et tänavune lumine ja külm talv meeldis ka väga), aga üks asi on siiski tüütu - porised käpajäljed. Tahaks köögilaua taga hommikukohvi kõrvale mõnusat päikesepaistet nautida, aga, aknad on kassi räpakäpajälgi nii täis, et päike peaaegu ei suudagi sealt läbi murda.
Ja lapsed teevad ka koledaid jälgi igale poole. Ma ei saa neid kuidagi süüdistada. Ilmad on lihtsalt sellised. Mul endal olid ka täna õuest tuppa tulles kalossid tavapärasest poole raskemad - talla all oli 3 cm paksune mudakiht... Jaa, nii glamuurne ma olengi, et käin juba aastaringselt kalossidega :D