Jälle kaebab

 Minu blogist on kujunenud koht laste peale kaebamiseks. See on ju mainekujunduselt täiesti vale. Mis mulje ma muidu nii ideaalsest pereelust jätan ah? Lapsed on juba varajases nooruses hukka läinud ja mina lapsevanemana totaalselt läbikukkunud. Ideaalis tuleks kirjutada vaid sellest kuidas lapsed kõik üksmeelses harmoonias koos mängivad nagu lambuke ja  lõukoer Vahitorni kaanepildil. Sest see ongi ju puhas tõsi. Suuremad mängivad enamasti nagu lambuke ja lõukoer. Puudu on vaid see harmoonia. Tõruke möirgab nagu lõukoer ja Täps vingub nagu lammas. Ja Tirts... Tirts on nagu väike kuri pärdik. Muudkui ronib ja kakleb. Nädalavahetusel kohtus oma väikese sugulasega. Umbes omavanusega. Ja no vaene poiss ei võinud isegi lihtsalt mööda jalutada, ilma et Tirts poleks üritanud oma tugevamat külge näidata. Kui vähegi ulatas, siis togis või sakutas.

Üleeile öösel sain minagi tema tugevamat külge tunda. Sel korral osutus kõvaks küljeks pea. See oli päris valus kui ta öösel peaga koksti vastu mu hambaid lõi, nii et huul katki. Ta nimelt üritas tagada, et ma sel ööl silmatäitki ei magaks. Ärkas teine nii ühe paiku (mil ma just uinuma hakkasin) ja seejärel veetis terve öö kudistades, näpistades, kraapides ja peaga vehkides. Uinus uuesti nii poole seitsme paiku. Mis te arvate, kas ma olin eile reibas ja rõõmus või mitte.

See magamata öö tekitas jõleda peavalu. No ikka sellise, et süda läheb pahaks ja õues vankrit lükata oli tõeline piin - see lumi on KRIISKAVALT valge. Pool ajast lükkasin käru silmad kinni. Õnneks on mul tee selle pooleteise ajaga nii selgeks saanud, et võiks vist terve käruringi magades ära teha.

Nii järjekordne kaebamine tehtud! Luban, et järgmisel korral kiidan kui tublid ja andekad nad mul on. tasakaalustamaks seda lakkamatut vingumist.