Suusa-Tuus

Nagu te kõik teate, siis maailmaparandaja maailma suuskadel parandama ei kipu. Aga selliste imekaunite talveilmadega oleks ikkagi patt suusatama mitte minna. Ei tahtnud minagi pattu langeda. Nii kraapisin kokku Mpsi vanad suusad ja mingid viikingiaegsed suusakepid ning läksin metsa.

Suusatav punapääsuke on haruldane vaatepilt, mida õnnestub nautida vaid vähestel õnnelikel ornitoloogidel. Sel korral said selle harukordse õnne osaliseks trobikond lehmi, kes suu ammuli vaatasid. Ilmselt nad eriti tihti just suusatajaid ei näe. Metsa oli küll masinaga rada sisse aetud, aga üks mis kindel - ükski teine hull sinna suuskadel läinud polnud. Ilmselt olid nad minust paremini informeeritud ja võibolla teadsid, et sellel rajal suusatamiseks on pikkuse ülempiir (mis on umbes poole väiksem minu pikkusest). Ehk siis rada oli täiesti sobilik kääbustele ja väikelastele. Minu puhul tähendas see seda, et pool ajast tuli okste alt läbi roomata või võsa küljest mütsi tagasi korjata. Ülejäänud pool aega oli täitsa tore (kuigi inimesed, kes on rohkem kui kaks korda suusatanud, oleks minu tehnikat nähes end kringliks naernud. Mis siin inimestest rääkida, isegi lehmad irvitasid.
Aga pole hullu. Paar korda veel ja Kiku näeb vaid minu kandasid järgmisel MK etapil!