Ilusat uut aastat!

Uus aastake on juba natuke aega jõudnud tiksuda ja mina pole sel aastal veel ühtegi blogisissekannet teinud. Kuhu see kõlbab?
Põhjus lihtne. Oleme esivanemate kombel käinud perest peresse ja talust talusse. Igas peres söönud-joonud nii et tuli vitsad peale panna, et keskkohast lõhki ei läheks. Internetti ei külastanud. Ta ju süüa ei paku.

Aasta vahetasime Kallaste juures. Lasime taevasse sadade kroonide eest prussakaid (ise arvasid nad, et on kotkad) ja vulkaane. Terve õhtu pidi vaatama, kuhu astuda, et mitte mõnele ringisibavale inim- või loomalapsele peale astuda. Saunas käisime ka - kes see ikka räpasena uude aastasse astub. Uue aasta esimesel päeval käisime Laisiku juures saunas. Harjumise asi juba.
Aga ülejäänud päevad?
Teate, iluste ilmade puhul tekkis mul ketserlik mõte, et läheks suusatama. See mõte satub minu pähe väga harva. Ma üldiselt ei poolda ülemäärast rabelemist (ja kuna ma suusatamises jus teab mis meister pole, siis näebki see tegevus rabelemise moodi välja). Seekord siiski pääsesin napilt aktiivsest tegevusest värskes õhus. Uue aasta saabumisega tabas mind nimelt kummaline tõbi. Eile oli halb, üleeile veel halvem, täna juba täitsa ok. Homme on ilmselt jälle kohutav, sest siis tuleb tööle minna.
Täna aga koristan ja küpsetan nagu üks korralik perenaine ikka.