Eile oli veel üks päev väikelaste seltskonnas. Ma pole just suurim lastearmastaja, aga mul polnud südant ära öelda abipalvele ja nii ma veetsingi oma väärtuslikku päeva mängides. Oi aeg, oi aeg. See oli väsitav.
Ühel hetkel otsustas väike Neti, et tema on haldajas ja küsis: "Pilveke*, ütle, mida sa tahad, ma täidan kõik sinu soovid?"
Oh, mu mõte läks kohe lendu. Mida ma soovisin siis? Ma tahtsin, et need neli rõhuvat seina mu ümbert kaoks ja kõikjal laiutaks soe suvi või vähemalt kevadki, et voodi, millel ma istusin madalduks ja muutuks pehmeks heleroheliseks ja maitsvaks (ma olen ikkagi lambuline) rohuvaibaks, et lühter laest muutuks päikeseks, mis paitaks soojalt ja pagendaks külma mälestuse ahistavatest kasukatest, et soolakas merehõnguline tuuleke viiks mu peast viimsegi kopitanud mõttejupi ja selle väikese armsa kuid kõrge palavikuga haldjakese asemel oleks minuga koos hoopis keegi teine. Armas, kuid kaugeltki mitte haldjas...
"Ma soovin jalgratast," ohkas Pille reaalsusse tagasi tulles ja sai tabureti.
* Ülejäänud pägalike jaoks olen ma Pilleke, aga Neti on mind alati Pilvekeseks kutsunud... Kas pole armas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar