Kui minu elu oleks muinasjutt, siis teisipäeviti oleks ma okasroosike. Ei, mitte selle pärast, et teisipäeviti ärataks mind printsi suudlus* või et ma tunneks end teisipäeviti miskipärast eriliselt ilusa andeka ja botaanilisena** vaid sellepärast, et see on see päev, mil mind tabab meeletu 100 aasta pikkune uni. Ja nii igal teisipäeval.
Vaadake asi on selles, et igal inimesel on mingi kindel kogus und, mille ta peab täis magama. Mina olen oma unekoguse jaganud nädalasteks portsjoniteks. Kuna mul aga äärmiselt erinevatel põhjusel*** õnnestub vähemalt pooled ööd üleval olla, siis minu unenädala lõpuks koguneb meeletu kogus talitsematut, pakitsevat, kärsitut ja realiseerimist nõudvat und. Juba esmaspäeva õhtuti tunnen end vana ja väsinuna. Teisipäeval veedan ma aga suurema osa päevast magades. See tähendab loomulikult seda, et alates kolmapäevast olen ma jälle kontaktivõimeline ja aktiivne. Kuna selja taha on jäänud mitu kohutavalt unevaest ööd ja täna on ikkagi teisipäev, siis võite ise arvata, millega ma päev otsa tegelenud olen ja millega ma kohe edasi tegeleda kavatsen...
* aga kui keegi teab mõnda printsi, kellel teisipäevad vabad, siis võite ta minu juurde juhatada.
**mis tuletab meelde, et lilli peaks kastma
***põhjusteks võivad olla: voodiga mitte samas ruumis asumine, voodiga mitte samas linnas olemine, mõni magamist takistav tegevus (lugemine, laulmine, lobisemine, joomine, jooksmine, jalutamine võite jätkata loetelu ükskõik, mis mine-lõpulise sõnaga),ilusad unenäod, veel ilusamad unenäod, imelikud mõtted, veel imelikumad mõtted ja ikka samas vaimus edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar