Reede, veebruar 18, 2005

Mõtteid rahast ja asjadest ja inimestest - vastu ööd tulevad Pillele ikka imelikud mõtted pähe.

Võtsin täna välja oma õppelaenu teise poole. Nüüd olen miljunäär ja söön end rasva ja valge kinda sisse pistan käe. Mitte, et seal eriti vahet oleks. Ma käitun miljonärina ka siis kui mul raha üldse pole. Minu jaoks pole mingi probleem illegaardis oma viimased sendid maha juua, mõtlemata hetkekski sellele, et võiks selle eest veel paar päeva nt süüa osta. Ja üldse on see raha nii tüütu asi. Nt vihkan ma inimestelt raha nõudmist. Raha välja andmise vastu mul nii suurt vastumeelsust pole. Ah rikkurite asi. Raha on ju kõigest raha.

Aga hea kui seda ikka on. Ja minul on nüüd :D Õnnelikumaks see mind (kahjuks) ei tee, aga õnnetumaks kohe kindlasti ka mitte. Õnnetumaks teevad mind oopis teised asjad. Ei nüüd ma valetan muidugi. Asjad ei saa mind küll õnnetuks teha. Vähemalt mitte seni kuni mina neid valitsen mitte vastupidi. Sel päeval, mil minust saab asjade ori, võite mu samahästi maha ka lasta. Praegu veel asi vist nii hull pole. Mul pole veel nii suuri asju, mis mu kohvrisse ei mahuks või mida ma ei raatsiks maha jätta. Praegu võiks ma vabalt võtta oma koti selga ja koos Soodaga nelja tuule suunas minna ja mitte iial tagasi tulla. Ja ma teeks seda meeleldi. Suva neist asjadest. need on kõigest asjad (kuigi viimase diivaniteooria järgi suht põneva eraeluga asjad).

Mis mind rohkem kinni hoiavad on inimesed. Neid ei saa niisama lihtsalt maha jätta. Isegi kui tahaks, ikka ei saa. Vahel on küll selline tunne, et tahaks. Tekib lihtsalt illusioon, et nii on kergem või midagi. Võibolla olekski, aga samas, kes ütles, et elu peab lihtne olema?

Oh, teate, nende inimsuhetega on üldse kuidagi keeruline. Pille, nagu võibolla olete märganud, armastab äärmusi. Selles suhtes, et kui midagi tunda, midagi olla, siis täiega, kogu südamest. Kas olla kõik või mitte midagi. Kas armastada või vihata. Vahepealne osa on lihtsalt igav. Ja igavust Pille ei salli. Appppsoluutselt mitte. Asi on selles, et vihkamine, nagu armastaminegi on tugevalt isikuline suhtumine. Seda võib olla ka sõprus nt. Aga ma ei salli ükskõiksust. Ma ei salli seda kui inimestele ei lähe korda. Ma eelistan pigem olla vihatud kui seda, et inimesel on minust suva. Jah, ma tean küll, et maailm pole ainult must ja valge. Aga see vikerkaaretäis halle toone seal vahel on lihtsalt nii igavad.

Olgu, aitab igasugustest kahtlase väärtusega mõtetest. Olen neid täna niiiiiiii palju mõelnud ja lausa pea hakkas valutama sellest. No muidugi alati jääb võimalus, et pea hakkas valutama ka sellest, et ma olen külma saanud. Kunagi ei või kindel olla. igatahes imelik on olla. Loodan, et omseks on see üle läinud.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kallis Pille, ära oota nii väga, et inimesed koguaeg näitaksid, et neil pole sinust ükskõik. Pigem keskendu iseendale. Tee seda, mis sulle meeldib. Kui tahad kellegagi rääkida, siis mine ja räägi, kui tahad kedagi kallistada, siis kallista jne. Ole ise aktiivne. Usu mind, nii on kõik hästi:)

triin.

maailmaparandaja ütles ...

Hehh, Triinuke. Asi pole üldse selles, kas näidatakse välja või mitte. Ma ise ei näita iial midagi välja. Asi on põhimõttes. Ma lihtsalt ei kannata ükskõiksust. see on kõige igavam, mis olla saab.

Ja hei, alati ei saa teha seda, mis meeldib, isegi kui väga tahaks.

Anonüümne ütles ...

Mis pagana põhimõte see on? Kui välja ei näita, siis pole ju mingitel põhimõtetel mitte mingit tähtsust. Siis pole ju vahet, kas põhimõte on või seda pole.

triin.

maailmaparandaja ütles ...

Ma kardan, et ei saa päris hästi aru, mida sa sellega öelda tahad, et kui välja ei näita, siis pole põhimõtetel tähtsust. Alati on tähtsus. Pealegi on siin praegu kaks ideed segamini läinud. Minu mõte nr üks oli see, et kas kõik või mittemidagi. Kas ei või ja, aga kindlasti mitte võibolla. Ja idee oli selles, et mina pooldan selliseid nö suhteid. Mulle meeldivad isikulised tunded, isikuline suhtumine. See teine pool, näitamise ja mittenäitamise asi on hoopis teine asi. Ma ei arva, et inimesed peaks käima koguaeg ringi ja kõike, mida mõtlevad või tunnevad välja näitama. Tõsi, võiks rohkem. Aga alati ei saa. Vahel on parem mõni asi enda teada ka jätta, isegi kui see on raske.