Kriminaal-paranoilise alatooniga sissekanne

Täna olid Ida-Saaremaa ja Muhu vallutanud kari pätte, kaabakaid, joodikuid ja liiderdajaid ja paar prominenti ka. See on ainus seletus sellele, miks marsuudil Liiva-Orissaare kohtasime KUUTE politseiautot (ja ei see, pole miljon-triljon stiilis liialdus. Mul on tunnistajaid. Kui mind ei usu, küsige Laisikult). Kolm neist oli era- ja kolm politseivärvides. Mida nad seal täpselt tegid, seda ei tea keegi, aga ilmselt oli kõrgendatud valmisolek tingitud sellest, et saartel liiguvad kuulsad telestaarid (loe mina) ja muidu prominantsed tegelased (Laisik siis). Sellistel on ikka palju vaenalsi. Seekord läks aga õnneks. Politsei eskortis meid ilusasti ohutult kohale. Tõesti, vahepeal moodustus selline meeldiv autode kolonn: politseiauto, Laisik, mina ja jälle politseinik. Peen värk, mis ma kostan.

Linna jõudes sattusime aga peale kurikaeltele, kes otse minu teele püünist kaevasid. Selleks hetkeks kui me nende tegevuse avastasime olid nad juba päris suure augu kaevanud, nagu tahaks nad mõnda suurt elukat (nt maailmaparandajat või elevantsi) lõksu püüda. Õhtul kui ma pimedas kodu poole jalutasin, siis avastasin, et auk oli kinni aetud, aga ma kahtlustan, et see oli kaetud vaid õrnade oksakeste ja lehepuruga. Peale astudes oleks ma ilmselt lõksu langenud. Haa, aga ma kavaldasin nad üle, hiilisin ringiga!!!

Nüüd istun siin ja värisen. Ei teagi kas julgen homme kodust välja minna, kõikjal ähvardavad mind ohud ja vaenlased...

Tööpakkumine

Otsin vabatahtlikke, kes tuleks ja minu eest kartulid ära kooriks. Ja kuna ma juba ühe leidsin, kes nõustub minu eest kartulid ära praadima, siis võiks kartulikoorija sel ajal näiteks minu toa ära koristada.

Ja mida min sel ajal teeks?
Puhkaks ja mängiks loomulikult.

Fotoreportaaž

Saage tuttavaks, see on Sadolini transamees van der Dünn. või Tünts nagu sõbrad teda kutsuvad. Tünts armastab maasikamoosi. Vaarikamoos ajab kehvadel aegadel kah asja ära.
Ja vaadake kui uhke profiil tal on. Lõuaga ja puha. Tõsi, pisut madalalaubaline ta ju on, aga see-eest on tal süda õige koha peal. Südame õige koht olevat vanarahva jutu järgi saapasääres.
Nüüd on õige koht kiituste jagamiseks teemal, oi Pille, kui osav sa oled :D

Lumetaat

Eile kui ma olin oma asutuse lukku keeranud ja uksevõtme katki murdnud läksin siis ilusat elektrivaba ilma nautimas. Hulkusime mööda lumiseid metsi. Mps tegi igast lumekuhjakesest pilti, mina andsin endast parima, et tema pilte ära rikkuda (üritasin niimoodi salaja pildiservale jääda). Nii palju lund... Ma ei pidanud kiustausele vastu ja ehitasin ühe lumetaadi. Mulle lihtsalt kohutavalt meeldib lumememmi ja -taate ehitada. Mäletate, kaks aastat tagasi tegin ma ka ühe. Härra Lumi jättis toona sügava jälje mu ellu ja sai väga südamelähedaseks. Seekordse lumeskulptuuri nimeks sai "Sadolini transamees van der Dünn on lõunapausil moosiga maiustanud". Tubli töölisklassi esindaja veidi uhkustav nimi tulebsellest, et ta on tündri kujuga. See tuleb omakorda sellest, et kuna lumi eriti ei tahtnud kokku hakata, kasutasin ma vihmaveetünni lumemehe keha vormimiseks. Panen siia pildi ka van der Dünnist, kui mul õnnestub Mpsi käest mõni pilt kätte saada.
Teate mis, kui vähegi annaks, siis organiseeriks ma tänaseks ka väikese elektrikatkestuse. Õues on lihtsalt muinasjutuliselt kaunis ilm. Läheks hulguks veel mööda soid ja rabu*. See udu ja päike ja lumi ja ahh, kui ilus...

* jep, sõna raba mitmuse osastava käände lühike vorm on ju ikka rabu... Kui ma väike olin ja metsavendade laulu laulsin, siis minu jaoks asendusid sõnad: "nüüd hulgun mööda soid ja radu" ikka mööda soid ja rabu hulkumisega. Loogiline ju.

Romantiline elektrikatkestus

Eile kella seitsme paiku lahkus meie hulgast hr. Elekter. (RIP) Ja siiamaani pole ta tagasi tulnud. Iseenesest on elektrikatkestused mulle alati meeldinud. Kas pole tore, istuda küünlavalgel ja juttu rääkida (sest midagi muud ju teha pole). Juba lapsest saati on elektrikatkestustes minu jaoks midagi põnevat ja müstilist. Eilne elektrikatkestus oli kohe eriti tore ja müstiline.
Küünlavalguses hõõgveini rüübata ja kitarre saatel armastuslaule laulda....On ju romantiline! Hõõgveini saime hõõguma tänu minu priimusele. Hea asi ikkagi.

Elektrikatkestustel on muidugi ka vähem romantiline pool - vett pole. Ja kütet pole. Ja poed on kinni (pool muhumaad on elektriga nii et mõni väikepood on lahti, aga kaardiga ikka maksta ei saa ja sularaha ka ju pole). Telefonid ei levi. Tööd ka pole. Mina igastahes panin oma asutuse ilusa ilma puhul kinni.
Näis millal suudetakse taastada vana hea elurütm.

Lõputiitrid

Täna hommikul ei saanud ma kuidagi voodist üles. Seal oli nii mõnus ja soe ja hea ja unenägu oli ka päris põnev ning huvitav. No kuidagi ei tahtnud üles tõusta.
"Ma natuke veel vaatan seda unenägu. Ainult natukene," üritasin ma oma kohusetundlikku sisemist mina veenda. "Las ma vaatan vähemalt selle unenäogi lõpuni."

Ja kujutage ette, milliseid julmi võtteid minu alateadvus (või kes iganes see ka unenägude eest ei vastutaks) ette võttis, et mind voodist välja ajada?
Ta lõpetas unenäo ära. Aga mitte lihtsalt, vaid nii nagu filmid tihti lõppevad. Pilt liikus üles vasakule nurka ja mustal taustal hakkasid jooksma lõputiitrid. Enam selgemat vihjet ei saagi anda, et unenägu läbi on. Ma olin äärmiselt üllatunud. Minu unenäod on küll tihti väga filmilikult üles ehitatud, aga lõputiitreid pole küll kunagi näidatud. Suurest üllatusest ei taibanud ma muidugi tiitreid lugeda, ehk oleks unenägude režisööri teada saanud. No et kes vastutab nende jaburduste eest, mida ma öösiti näen.

Hea ajastus

Eile sai Millile uued talvesaapad alla pandud. Täna hommikul aknast välja vaaadates - oh kuis kõik on imelik, maa on täis kui valget vatti, kask on härmas habemik. Hea ajastus. Ainult et harjakest, kraabitsakest ja kindakesi pole ma endale veel muretsenud. Õnneks oli Mps lahkelt nõus mulle enda omi laenama.
Aga ilmamuutus on toimunud hirmus kiiresti. Alles paar päeva tagasi oli selline hirmus tuul ja torm, et oi oi oi. Õhtul töölt koju sõites oli väinatammil selline tunne, et mitte auto vaid tuulelohega sõidan. Tuul tahtis hirmsasti autot lendu viia. Õnneks olin ma mõned telliskivid pagasiruumi pannud, nii et päris õhku ei tõusnud. Täna oleks aga võinud vabalt ka suusatades tööle tulla. Või uiskudega. Olekski ehk tulnud, aga Millil on hirmus suur jalg (jah, isegi suurem kui mul) talle on väga raske õige suurusega suusasaapaid saada...