Suur sasipea

Täna avastasin, et Tartusse tulles pole ma endale juukseharja kaasa pakkinud. Kui nüüd veidike arvutada, siis olen ma tartus olnud juba nädal aega. järelikult pole mul selle nädala jooksul kordagi tulnud pähe, et võiks juukseid kammida. järelikult näen ma praegu välja selline:
Aga õnneks pole mul nii suurt peeglit, kuhu mahuks korraga nii minu naeratus kui lokid, nii et ´järele kontrollida ei saa...

P.S panite tähele, see postitus on kuidagi teistsugune kui eelmised... See tuleb sellest, et see on minu esimene postitus oma internetiseeriutd urkast!

Sest ma lihtsalt olen nii eriline inimene!

Kujutage ette, eile töötas üks tore noormees puhkamata ja söömata terve päev selleks, et mina saaks endale interneti! Nii nunnu! Ja teine istus kogu selle aja minu voodil ja rääkis elust ja armastusest. Naljakas kuidas mõni inimene lihtsalt on selline, kellele sa kõik ära räägid ja kes jätab mulje nagu see tõesti huvitaks teda ja ta saaks aru ja mõistaks mind poole sõna pealt. Sürr õhtu oli igatahes.
Kella poole südaööks said nad lõpuks ometi interneti sisse. Halleluuja! Ja oodake, see pole veel kõik, tellides nüüd Interneti, saate endale tasuta tooli! Jah, nii läkski. Kaks minu kõige suuremat probleemi said korraga lahenduse! Uskumatu!
Ja siis toon ma Marise juurest ära arvuti ja siis on elu jälle ilus:

Seoses minu uue treeningprogrammiga, on mul lisaks igipunasele ninale ka punased silmad. Ei see ei ole reaktsioon klooriveele, vaid trenditeadlik värvide sobitamine!

Naabrivalvest

Ma sain endale kardinad! Halleluuja!!! Nüüd te muidugi imestate, et mina, kes ma iial pole kardinaid ette tõmmanud järsku neist kangatükkidest nii vaimustusse olen sattunud. A mul pole kunagi olnud ka nii sotsiaalseid naabereid kui nüüd. Neil nimelt on kombeks käia minu akna taga igasugustel võimalikel teemadel arutlemas (see tuleb muidugi sellest, et mu aken on pidevalt tuulutuse eesmärgil avatud). Ja kui ma ei näita üles erilist vestlusvalmidust ja olen haruldaselt kidakeelne, siis see neid küll ei morjenda, nad jätkavad oma sügavfilossoofilist mõtiskelu elust ja armastusest sellest hoolimata!

Ja keegi käib hommikuti uksele koputamas. Igal hommikul. Mina kes ma kaua magada armastan olen nii ülbe küll, et ei tee lahti lihtsalt. Tulgu normaalsel ajal kui soovivad minuga vestelda.

Aga elu hakkab juba elamisväärseks muutuma. Esiteks on mul kardinad ja ma võin nad iga hetk ette tõmmata. Teiseks on mul elekter seinas. Kolmandaks on mul valgus laes (minu oma väike päike). Kolmandaks on mul põrand värvitud (omaniku jalajälgedega). Neljandaks on mul pliit - suured tänud Merikesele (mul õnnestus juba esimene laar põhja kõrvetada. Selles aga on süüdi noormees 16.-ndast kes strateegilisel hetkel uksele koputas ja enne ära ei läinud kui minu kabatšokiroog oli omandanud kõhule äärmiselt kasuliku vormingu.) Viiendaks, mul on külmik - suured tänud Manile (muide, õnnestus siiski ka pilk tema elamisele peale visata. Ta tõesti ei liialdanud, kui ütles, et tegu on tibatillukese toauberikuga).

... ja homme peaks saabuma internet! Nii võib mu urgas isegi elamiskõlblikuks muutuda...

Läbi sain!!!

Sõidueksami sooritamiseks on vaja vaid ühte asja - 3 tükki paanikašokolaadi. Esimene tükk enne eksamit närvide rahustamiseks, teine tükk peale eksamit vastavalt tulemustele kas lohutuseks või siis kiituseks. ning kolmas tükk on selleks, et kui keset sõitu tabab tõeline paanika, siis tuleb auto kinni peatada, käsipidur peale, ohutuled tööle ja viimane tükk paanikašokolaadi päästab hädast. Mina nii tegin ja see töötab! Triin tervitab kõiki lugejaid!

Siidikäplus ruulib!

Teate, on selgunud kurb tõsiasi, et olen tõeline siidikäpp. Isegi põranda värvimisega suutsin oma õrnadele valgetele käekestele villid peale saada. Uskumatu eks! Võibolla see ikka ei sobi mulle, võibolla peaks valima midagi naiselikumat... näiteks hakkaks heegeldama... pitsi...
Järgmistes blogi sissekannetes kirjutan siis pikalt ja põhjalikult oma arengust käsitöövaldkonas....

Õu mai gaad!!!

Tere tulemast populaarse tõsieluseriaali ikstriim meikõuver Karlova erisaatesse. Vaid nädala aja ning väheste materjaalsete vahendite abil on plaan muuta see tõeline urgas, mille ma endale meeltesegaduses üürisin, mõnusaks pesaks. Ehk siis tabas mind taas äge akuutne kodukaunistamise hoog. Tegelikult tuleks meikõuveri tüüpide kohaselt see hurtsik ümber lükata ning bungalo asemele ehitada, aga ma nii radikaalseid võtteid ei poolda. Selle asemel läksin esmalt poodi ja kuhjasin oma korvi kõikvõimalikke puhastusvedelikke, -geele, -pastasid, -lappe, -švamme ja lisaks paarkümmend liitrit õhuvärskendajat (urka aromatiseerituse astet arvestades jääb sellest ilmselt siiski väheks). Järgmisena läksin ehitusmaterjalide poodi ning veeretasin sealt mitu tünni värvi kohale (hoogu tõukasin uhiuue kardinapuuga). Tänase päeva olen siis veetnud erinevaid pindasid ebaühtlase värvikorraga kattes.

Suurte remonditööde käigus õnnestus mul aga laest elekter ära kaotada. Ei nüüd ma valetan. Elekter on alles, lihtsalt tuli ei põle. (Kust ma tean, et elekter olemas on? No ma kontrollisin. Juuksed siiamaani püsti ja silmade pilgutamisel pillun sädemeid)


Praeguseks on pool põrandat ilusti värvitud, pool värvimata. Pooled aknad on ees, pooled seisavad seina ääres. Pooli naabreid olen kohtand, pooli pole. Pool klaasi on täis, pool on tühi.

A mina lähen koju. Vaatan kas nad tunnistavad mu B-kategooria mootorsõiduki juhtimiskõlbulikuks või mitte. Ja neljapäeval olete kõik mulle Saaremaal külla kutsutud!