Üritan ka päevakajaline olla

Ma olen jõle igav inimene. Üldse ei kirjuta intrigeerivatel ega päevakajalistel teemadel. Ma siis parandan end. Räägin testimisest! Ma ükspäev sattusin kuulma raadiosaadet, kus kuulajatelt küsiti, et mida te arvate kooliõpilaste masstestimisest. Vastused olid väga värvikad:

- vaktsiin tuleks leiva sisse panna ja siis saaks kõik vaktsineeritud!

- ma ei saa aru, miks trepikoda remontivad ehitajad ei pae maski kandma!

- kõigepealt koroona ja nüüd veel mingi suu- ja sõrataud ka. Kõik korraga. Tahestahtmata jääb mulje, et keegi on tahtlikult haigused lahti päästnud.

Ja nii samas vaimus edasi. Neid, kes suutsid esitatud küsimusele vastata, oli ikka häbematult vähe. Kui koolis oleks tunnikontrollis mõnele küsimusele nii mööda vastatud, siis head hinnet küll saanud poleks. 

Aga mis ma sellest koolilaste testimisest arvan?

Olles kahe esimese koroonalaine ajal ulaõppe käigus koduõpetajat mänginud, siis olen nõus üsna palju ebameeldivusi taluma selleks, et see ei korduks. Leian, et kui kolm korda nädalas pulgaga nina sügamine aitab koole lahti hoida, olen selleks igati valmis. 

Lapsed   (2. ja 3. klass) ei kurda ka sugugi. Täps lausa kibeleb end testima, õhates, et need testid on nii ilusad ja isegi Tõruke, kes titest saati igatsugu protseduuridesse umbusuga suhtub, on lahkesti nõus teste tegema. 

Mõned kommentaarid antud teemal mul siiski on. 

Esiteks - meie koolis otsustati, et testid antakse lastele koju kaasa ja seal saab igaüks rahus ja vaikuses end testida. Mulle see lahendus täitsa meeldib. Alustuseks võtame delikaatsed terviseandmed. Tänapäeval ei tohi isegi last avalikult kiita kui lapsevanem nõusolekut ei anna, rääkimata siis sellest, et õpetaja võiks teada, kes mis tulemuse sai. See esialgne plaan, et kõigil esimese tunni ajal talgu korras pulgad ninna torgatakse ning seejärel positiivse testi saajad ilusasti üles rivistatakse ning sõrmeviibutuse saatel koju saadetakse, tunduski kuidagi iganenud. Meenusid ajad oma lapsepõlvest, kus kooliõde käis kohustuslikku täikontrolli tegemas ja  siis need, kelle peast tingud või täid leiti, kutsuti klassist välja. Saladuseks ei jäänud midagi. Suuremates asulates pole see ehk probleem, aga meil siin väikeses konnatiigis jõuaks info lapse nakatumisest veel enne lapse koolist koju jõudmist saarele paar ringi peale teha. Seega kodus testimine mulle meeldib. 

Teiseks - testid. Nende testide tegemine pole sugugi keeruline. Ei, vatipulgaga ei pea aju  kõditama, piisab ninaõõnes mõnede tuuride tegemisest. Või noh, vähemalt nii ma arvan. Testidega tulid kaasa ka kasutusjuhendid. Täpike sai prantsuse- ja itaaliakeelse juhendi ning Tõrukesel läks hästi, sai saksakeelse. Ma ei saa üldse eriti keeleoskusega kiidelda, aga kauges lapsepõlves vaatasin ma palju RTL ja Pro7 kanaleid, nii et fraas: "Zu Risiken und Nebenwirkungen lesen Sie die Packungsbeilage und fragen Sie Ihren Arzt oder Apotheker" on mulle täitsa tuttav. Samas on kasutusjuhendis väga selged piktogrammid, nii et väga puusse vast ei pannud. Igal juhul on kumbki laps suutnud kaks negatiivset testi anda. "Negatiivsed koroona, positiivsed meie jaoks," nagu Täps elutargalt tõdes.

Kolmandaks tahaks natuke viriseda ka. Nende testide tegemisega kaasneb kohutaval kombel prügi. Mingid pakendid ja  topsikud ja pulgakesed ja testid ise jne. Mis rohepööret me nii teeme (näete, üritan veel päevakajalisi teemasid sisse tuua). Ma teen ettepaneku, et keegi võiks välja töötada koroonatesti, mis töötaks nagu alkomeetergi. Puhud aga peale ja saadki teada, kes sa selline oled. Kuigi jah. Praegu ilmselt tuleks peale sülitada. Või nuusata. Võeh. Ei kipu korduvkasutama.

Niipalju siis päevakajalistest teemadest. Järgmisel korral räägin poliitikast. Või siis ka mitte. Ehk jään ikka nunnude beebide ja kassipoegade juurde.