Mida toob aasta 2026? Uuri välja!

Kõik, kes soovivad veidikegi kergitada saladuseloori tulevalt aastalt, on palavalt oodatud ka sel aastal tõmbama õnneloosi. Nimelt on oraakel Tõruke taas pannud paberile meie kõigi saatuse. Kes julgeb võib kiigata tulevikku, aga arvestage, et nähtu ei pruugi teile meeldida. Samas aitab see ehk saatuselöökidele paremini vastu astuda.

Süsteem on ikka sama nagu juba aastaid. Mõelge ühele numbrile. Sel korral vahemikus 1-20.

Valige hoolega, sest sellest sõltub saatus!

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

Kas valitud? On see number ikka vahemikus 1-20? Oled valikus kindel? Praegu on veel võimalus ümber mõelda või üldse loobuda. 

10

9

8

7

6

Mäletad veel, mis numbri valisid?

5

4

3

2

1

Ja ongi aeg tulemused avalikustada. Siin need on:

Vot sellised lood siis sel korral!

Anna teada, mis sind ees ootab. Mina näiteks saan muhu. Selline julge valik. Hea veel, et mitte hulljulge!

Veerand sajandist läbi!

 Jah, alles see oli kui kõik elasid milleeniumi maailmalõpu ootuses. Nüüd on juba veerand järgmisest sajandist läinud! Aeg on kokkuvõtteid teha

Kuidas see aasta läinud on? Ah, kes seda enam mäletab! Mõned üksikud eredamad killud aasta lõpupoolelt ehk meenuvad. Üldiselt oli isiklikus vaates vist pigem positiivne aasta, kuigi möödunud aastane Tõrukese superennustus lubas aegade halvimat aastat. 

Välguga pihta ei saanud. Ei mäleta ka, et oleks väga palju tasse või muid esemeid pähe kukkunud (see võis tulla muidugi ka sellest, et neid kukkus nii palju pähe, et mälukeskus sai tõsiselt kahjustada, selle kasuks räägib ka see, et ma ei suuda kuidagi oma lähikondsete nimesid meenutada ja kutsun neid kõikvõimalike valede nimedega). Kas mõni koletis kargas kallale. Tööalaselt oli neid probleeme ja "koletisi" omajagu, aga kõigist on jagu saadud või vähemalt hetkeks taganema sunnitud. Lõpubossini pole ilmselt veel jõudnud. Hiiglaslik vedru mind teisele poole maakera ei visanud. Käisin kõigest Maltal, aga see oli pigem positiivne kui negatiivne tegevus. Kõige lähemale sai ennustus nende rottide osas, kes pidid külmkapi tühjaks sööma. Meil olid hiired. Külmkappi nad ei pääsenud, aga kuivainete kappi ja kommikaussi murdsid küll sisse ja tegid puhta töö. Oligi aeg varud üle vaadata.

Mis veel head juhtus? No ma sain maaomanikuks, ehitasin hooga maja, saime oma elamisele lõpuks reoveepuhastussüsteemi.

Kõige rohkem rõõmu oli muidugi minu lapsukestest, kes on tõeliselt vahvad ja andekad ja toredad tegelased. Ja-jaa, saan aru küll, et ma ei ole sugugi objektiivne hindaja. Oma lapsed ikkagi, aga no tõesti. Vaadake neid ja öelge, et nad pole ägedad (ärge tegelikult öelge!).

Tõruke on selle aastaga kõvasti kasvanud. Nii pikkust visanud (olen temast vaid vaksa jagu pikem ja kardan, et tuleval aastal jõuab mulle järele, kui ei pane mööda) kui ka küpsemaks saanud. Ta on muutunud asjalikumaks, julgemaks ja tasakaalukamaks. Ja no tema nutikus on lihtsalt kadestusväärne. Mina olin omal ajal koolis väga tugev paaris (reaal)aines, enamustes keskmik ja mõnedes lausa kohutav. No Tõruke on tugev kõiges ja mõnes kohe väga tugev.  Lisaks vaimukas ja vahva.

Kui Tõruke, on akadeemilisemat tüüpi, siis Täpike on meil kunstnikuhing. Sel aastal on ta kohe eriti hoogsalt kunstiga tegelenud ja mulle meeldib tema loomingulisus. Samas on ka tema muutunud asjalikumaks ja vastutustundlikumaks. Ma ei pea sugugi enam närvidele käima jutuga, et hakatagu õppima/lugema/klaverit mängima. Suudab end ise organiseerida. Mulle meeldib tema hea sõnavara ja oskus vaimukalt olukorda edasi anda. Tema kommentaarid on kullahinnalised. Lisaks muidugi vaimukas ja vahva.

Ja kui rääkida kuldsuudest, siis siin saab esikoha loomulikult Tirts, kelle ütlused on tihtipeale nii humoorikad kui teravalt täpsed. Lisaks on tal väga lai sõnavara ja ta ei karda keerulisis sõnu kasutada Kuigi veel lasteaias, on tal välja kujunenud juba väga tahtejõuline ja otsusekindel isiksus. Tirtsul on tõeline seikleja hing ja ta on hirmutavalt iseseisev. Lisaks on ta ka nutikas lutikas. Ta kuulab, paneb tähele, loob seoseid ja suudab hiljem õiges kohas teadmisi kasutada. Siin tooks näite: Vaatasime koos raamatut, kus oli pilt B. Notke "Surmatants". 

Tirts küsis mult veidi hirmunult, ega see päriselt ei olnud. Ma selgitasin, et ei, sest luukered ei saa päriselt liikuda. Mille peale teatas ta targalt: "Jah, see on sellepärast, et lihased liigutavad luid, aga luukerel pole lihaseid!" 

Ilmselt oli tegu kunagi kauges minevikus kuuldud tarkusega, mis väikeses peakeses ootas oma aega. Imetlusväärne! Lisaks on tema teadmised eksootilistest loomakestest kadestusväärsed. 

Näe, aasta kokkuvõte läks laste kiitmiseks kätte ära. Olgu siis selle aastaga nii. Vaatame järgmisesse aastasse? Mõni lubadus? Ei julge veel lubadusi anda. Ootame, mida Tõrukese ennustus sel aastal toob (kui aeg käes, siis jagan seda ilmselt siingi, varuge veidi kannatust)!

jõuludest

 Jõulud edukalt üle elatud. Mitte, et ma oleks midagi muud oodanudki. Ma olen seda sorti, kellele meeldivad jõulud. Mulle meeldivad jõulutuled ja jõululaulud ja see mõnus jõulumaagia, mis sinna juurde käib. Sigin-sagin ja piparkoogilõhn. Mulle meeldib kingitusi teha, neid pakkida ja mis seal salata, ka kingitusi saada. Olen endas taas leidnud rõõmu ka argiste kingituste üle. Taignarull või pajakindad ei ole küll kingitusena teab mis suur üllatus, aga  rõõmustavad mind ikkagi. Kõige enam meeldib muidugi vaadata laste rõõmu ja ootusärevust. Täpike ja Tõruke on juba nii suured, et nende silmis  enam seda jõulumaagia sädet ei näe. Aga Tirts on veel pisike ja usub jõuludesse. Te oleks pidanud nägema, kuidas ta rõõmustas kui sai kingiks ühe loodusraamatu. Hea, et suurest õnnest tantsima ei hakanud. Samas näen ma Täpikeses veidi ennast - talle meeldivad jõulud ja selleks ettevalmistamine. Sel aastal tegi ta omaalgatuslikult ka kõigile kingitused.

Loomulikult meeldib mulle jõulude juures see kui kogu meie suur pere kokku saab. See on alati nii lõbus. Sel korral oli meid 17 inimest väikeses korteris. Mahtus küll! Vahepeal mängiti lauamänge küll mitmes toas korraga, aga oligi mitmekesisem. Lauamängud ongi olnud meie selle aasta jõulude peamine teema. Enne seda tegelesin puslede kokkupanemisega, aga kui kuust tuli tuppa, pidi puslelaua välja viima, nii et selles valdkonnas on väike paus.

Mis mulle jõulude juures ei meeldi. Viimase minuti ostuhullus. Aga selle vastu aitab hästi perifeerias elamine ja varajane ettevalmistus - mul oli sel korral juba 10. detsembril kogu raha otsas :D.

Mägi või Muhamed

Ma lähenesin sel aastal jõulutervituste edastamisse teistmoodi.  Lähtusin vanast Türgi tarkuseterast - kui mägi ei lähe Muhamedi juurde, tuleb Muhamedil minna mäe juurde. Otsustasin olla mägi. Aga mitte suvaline mägi, vaid nutikas! Pole mingit mõtet olla mägi raskesti ligipäsetavas ja inimtühjas paigas. Mina otsustasin olla mägi kohaliku poe ukse ees. Seisin seal 23. detsembril napid 15-20 minutit ja iga teine muhulane läks must mööda. Sain edastada jõulutervitused ilma erilise pingutuseta.

Päike paisitis ja mõnus oli olla. Ülejäänud jõuluaeg on siiski Muhamedi kombel kulgenud - erinevaid mägesid külastades.

Nagu linnuke oksal, või siis mitte enam

 Nii, on läbi minu hulkuripõli ja vaba elu. Tänasest alates olen maaomanik ja aheldatud oma väikese õunapuuaiakese külge. Mitte, et ma kurvastaks. Vastupidi. Nüüd on mul natuke ka oma vara, seni elasin siin puhtalt teiste armust. Eks suure maaomandiga tulid ka kohustused - notar toonitas, et pean emale elulõpuni tänulik olema. Äärepealt oleks notarilepingusse ka õunamahla tarnenõue sisse kirjutatud. Ma loodan, et suudan tänulikkust ka ilma lepinguliste kohustusteta üles näidata ja kui vaja, siis õunamahlas väljendada.

Ja üleeile kinnitati taas mind ametisse, millega kaasneb ohtralt halle juukseid ja peavalusid, aga ka kuldne potu, kui keegi sellest rõõmu oskab tunda. Ma ikka tükk aega kaalusin, et kas see potu on neid kaotatud närvirakke väärt, aga samas elab minus ikka väike lootus, et äkki minust on ikka veidi kasu ka. Ma olen ikka mõelnud, et minus ei ole eriti palju ambitsioonikust. On ainult ohtralt kohusetunnet ja pisut maailmaparandajalikkust.

Seda küll Darwin ette ei näinud

Huvitav, kui kaua läheb aega, et ametnik tooliga kokku kasvaks?
Eile õhtuks, peale terve päev kestnud koosolekuid, oli mul küll tunne, et tagumik enam tooli küljest lahti ei tule ja tooli polsterdus sulandub minu polsterdusega üheks. Kui nii jätkub, siis varsti näete kusagil nurgas istumas sellist tegelast.

Lubage tutvustada! Mutanttool! Ega see poleks võibolla kõige hullem asi, milleks moonduda. Hea rahulik. Mõtlesin ainult, et järgmisel korral kui pikem koosolekutemaraton ees ootamas, siis peaks endale ikkagi ratastega tooli sebima. No siis saaks vajadusel ka veidi ringi veereda. Peaks veelgi vähem liigutama.

Pahupidi Ants

Kuulge, täna on juba selline ilm, et võiks täitsa elada. Ma nägin päikest! See hall tatt, mis tavaliselt akna tagant vastu vaatab, on igati demoraliseeriv ja roiutav. Tundsin lausa füüsiliselt kuidas muutun zombiks. Ühel hommikul panin pluusi pahupidi selga ja märkasin seda alles õhtul kodus. Tore on ka see, et ükski töökaaslane ei märganud*, kuigi käisin hommikust õhtuni ühelt koosolekult teisele. Huvitav, kas nad oleks märganud, kui ma oleks üldse pluusi selga panna unustanud.

Tore nali on see, et järgmisel päeval panin hommikuhämaruses aluspüksid pahupidi jalga. Seda ka keegi ei märganud :P

* või siiski märkas, aga otsustas mulle mitte öelda, ja itsitas vaikselt nurgas.

Roosas udus

Täna sõitsin tööle tõeliselt roosas udupilves. Ei, ärge otsige mingeid ülekantud tähendusi, viiteid armumisele või muid imelikke meeleseisundeid. Lihtsalt oli paks udu ja samal ajal päike tõusis. Väga muinasjutuline.

Pilti ei teinud, olin ametis uduvatis tee leidmisega. Ja noh, see olekski olnud igav pilt - heleroosa

Päris hea vaheldus üldisele hallusele. Mulle meeldib sügis väga. Tingimusel, et see on ilus värviline ja päikeseline. Hetkel on märg, hall ja mudane. See ei vaimusta mind ülemäära.

Varsti pole muidugi enam hallgi, vaid süsimust. Siinkohal on paras aeg hädaldada natuke kella keeramise üle. See, et saab kauem magada või peab varem ärkama, ei morjenda mind kauem kui ühel hommikul, siis loksub uneaeg paika. Küll aga häirib mind see, et läheb varem pimedaks. See, et hommikul on varem valge, ei motiveeri mind kuidagi varem tõusma ja õuetöödele tormama, aga õhtul tahaks küll viimase valgusterani asjalik olla. Aga juba poolest päevast tuleb pillid kokku pakkida ja tubastele toimetustele suunduda.

Toas on mul olnud kaks põhisuunda - pinjatad ja pusled.

Pinjatadest valmis viimati hiigelsuur ämblik. Ikka sünnipäevakingiks.

Selle nakkuse sain emalt. Või noh, puslesid on mulle alati meeldinud kokku panna, aga vahepeal ei olnud võimalust - liiga vähe ruumi ja liiga palju väikesi sõrmekesi. Ruumipuudus on endine, aga vähemalt on sõrmekesed suuremad ja pusletükkide lutsutamise asemel aitavad mõne isegi paika panna. 

Narvali piñata

 Nõuti pilti. Ega ma kade pole.

Aasta raskeim päev

 Nii, selle aasta kõige keerulisem päev on üle elatud. Tirtsu sünnipäev! Mõtlete kindlasti, et mis saab olla keerulist ühe 6-aastase väikese armsakese sünnipäeva tähistamises? KÕIK!

Oh ma ei teagi kohe kust alustada.  Ettevalmistustest muidugi. Ega Tirts pole mingi leplik laps, kaugel sellest. Tal on väga selge nägemus sellest, milline üks sünnipäev välja peab nägema. Sel korral arvas ta, et võiks teha mereteemalise peo. Nõudis narvalikujulist pinjatat, pallimerd ja šokolaaditorti. Lisaks nikerdasin talle narivoodist mereteemalise koopa (helendavate merekarpidega).

Lisaks tahtis ta külla kutsuda peaaegu et terve lasteaia. Mõningaste läbirääkimiste tulemusel piirduti siiski vaid rühmatäie lastega. Te ikka teate, et me elame väikeses päkapikumajas, kuhu omagi pere hästi ära ei mahu. Oktoobris aga ei saa õuepidustustele loota. Selgi korral oli väljas pigem purgaalaadne toode. Seega tuli kogu see kamp ja pallimeri kõik majja mahutada. Pallimeri oli nii suur, et ei mahtunud tuppa äragi, nii et tuli loovalt läheneda.

No ja mida need 5-6 aastased söövad? See on alati õnnemäng. Tegin igat sorti toitu alustades köögiviljakangidest ja lõpetades võileibade ja pirukatega. Panin ka paar kaussi krõpse lauale, no et kui muud ei sööda, siis seda ikka. Etteruttavalt võin öelda, et krõpsud jäid peaaegu puutumata, kõige populaarsem oli lillkapsas (toores, isegi dipikastet ei tahetud) ja kaneelirullid. Valdav osa toidust jäi lihtsalt järele.

Ma mingeid kloune ja õhtujuhte ei tellinud, aga Täpike oli valmis näomaalinguid tegema. See oli hea. Esiteks istusid lapsed sel ajal paigal ja ei jooksnud mööda maja amokki ning teiseks tulid tal näomaalingud päris hästi välja! Kahjuks sai ta seega vaid ühekaupa lapsi rajalt maha võtta. Ülejäänud tormasid ikka nagu metsalised ringi. Ma süüdistan pallimerd - see ajas nad lihtsalt pöördesse. No ja siis loomulikult tekkisid kokkupõrked ja koguaeg tuli keegi kaebama, et kasvataja-kasvataja, see või teine lõi/tõukas/tegi haiget. Oeh, ma ei ole kasvataja ja pole läbinud pedagoogilist koolitust, kuidas väikeste põrgulistega hakkama saada. Kõige keerulisem oli muidugi minu pisikese Tirtsuga, kes oli tõeline sünnipäeva draamakuninganna. Mitu korda jõudis oma näomaalingu maha nutta. "Mina olen sünnipäevalaps! Miks keegi mind ei kuula! Aaaaaa!" Nii palju draamat! Pärast muidugi teatas, et tal oli väga tore sünnipäev...

Ma oleks küll vajanud pärast klaasikest (või pudelikest) kangemat kraami närvide rahustamiseks.

Aga teisest küljest oli muidugi tore näha, ka kuidas Tirts rõõmustas külaliste, kingituste, kaunistuste ja pallimere üle!

Nüüd on see õnneks läbi. Kahe nädala pärast on Tõrukese sünnipäev, aga see on juba palju lihtsam korraldada. Koristama ja süüa tegema peab ikka, aga kasvatajat ei pea vast mängima! Ja tema puhul võib kindel olla, et mingeid korraldatud tegevusi ta ei taha. Ilmselt ei taha isegi pinjatat.

Pinjatade tegemist tuleb muidugi veel palju ette. Peaaegu et kõik väikesed lapsed Tirtsu sünnipäevalt olid kodus emadele-isadele rääkinud, et nad tahavad endale ka kommisadu sünnipäevaks. Nii et tuleb mu OÜ PPP (Pille Purunematud Pinjatad) ära registreerida ja hakata kaugete kultuuride kombeid kodumaal juurutama. Lähen nüüd firmale kodulehte tegema.  Mis te arvate, kas sloganiks sobiks: „Pille Purunematud Pinjatad – iga pidu vajab veidi vägivalda.“

Ikka tervist ka!

 Alates 40. sünnipäevast on mul iga aasta lisandumisega tekkinud uus tervisehäda. Tõsi, mõned neist on jälle ära kadunud, aga reegel on see, et iga sünnipäev tuleb uus.

Ootan hingevärinaga, mis siis täna lisandub. Pea on hommikust saati valutanud. Ei teagi, on see nüüd sümptom või lihtsalt ootusärevusest tulenev pingevalu.

Aga muidu on elu kirju vahtraleht!

Keegi on mind salaja maalinud. Nii soeng kui suhtumine on õiged.

Loomad elutoas

No on mul alles liigirikas elukoht. 

Eile näiteks läksin õhtuhämaruses koerale süüa andma. Kuudist kostis tuttavlikku pobinat ja teadsin juba, et seal on siil. Pilk kuuti kinnitas aimdust - siil vaatas säravsilmil vastu. Tõstsin siis siili koos koera toidukausiga välja, aga suur oli mu üllatus kui vastu helkinud "silm" jäi kuuti. Täpsemal uurimisel osutus see hoopis jaanimardikaks. Ma olen elus vist korra vaid varem jaanimardikat näinud ja saartel mitte kunagi. Ja nüüd siis oma koera kuudis! Ja sugugi mitte jaanipäeval, vaid keset septembrit!

Täna aga koperdasin sõna otseses mõttes kärnkonna otsa. Jalutas teine pesunööri all. Samal ajal aga kasutas siil võimalust ja pressis end meie verandale. Kass magas verandal pingi peal, siil podises pingi all.

Täpikesele jalutas täna koduteel põder vastu, aga eile võis meie tagatoas kohata muusikuid. Rikkalik fauna meil!

Ketsid ketšupiga

11 paari jalatseid!

Just nii palju ostsime selleaastasel koolialguse osturetkel. Võite arvata, kas oleme nüüd pankrotis või mitte. Aga pole hullu nälga me ei jää. Kõik vanad ketsid võib ju ära hautada ja nahka pista. Ohtra ketšupiga läheb ehk kõik alla.

AI nägemus meie perekondlikust õhtusöögist

Muidu on aga vahepeal olnud kiired ajad nagu ikka. On kõvasti ehitatud, natuke ringi reisitud. Tähistatud 15. pulma-aastapäeva, nõrkemiseni koristatud ja vahepeal käisin isegi tööl :D

Küsi spetsialistilt!

Eile oli meil Tirtsuga sõnavahetus toitumise teemadel. Mina tahtsin, et ta sööks kõigepealt soolast toitu ja siis saaks magustoidu, tema tahtis alustada (ja lõpetada) magusaga. Jäin endale kindlaks, mispeale Tirts karjus veidi mu peale, jooksis õue ja jätkas seal pahandamist. Häält oli tuppagi kuulda. Kellega ta seal täpselt rääkis, ei tea, aga üks hetk tuli tuppa, ise püha viha täis, silmist vesi purskumas ja teatas:

"Emme, minu toitumisnõustaja ütles, et alati ei tohi soolast enne magusat süüa!"

Ma ei osanud selle peale muud teha kui naerda. Ilmselt käiski õues toitumisnõustajaga aru pidamas. Nüüd jääb vaid välja uurida, et kes meie kodakondsetest on endale toitumisnõustaja paberid teinud. Koer? Kass? Siil?

Siil üritas küll üks öö tuppa trügida. Oli teine verandale tulnud ja podises nurgas toitumisalaseid instruktsioone...

Maahaige

Käisin ükspäev murutraktoriga õunaaias (no et õunte valmimise ajal ei peaks viimaseid rinnuni rohust otsima). Võeh. Sõitsin vist oma tund aega edasi tagasi ja ringiratast ümber puude. Lõpuks oli süda nii paha, nagu oleks paadikesega tormisel merel loksunud. Võeh. Selleks peab mina olema, et kuival maal merehaigeks jääda. Või on see maahaigus.

Päris kõike niidetud ei saanud (sest paha hakkas, noh), aga üsna suure platsi küll. Oleme nüüd juba ei tea mitu aastat seal ragistanud ja võsa võtnud. Ma ütleks, et peaaegu pool aiast on juba murutraktoriga niidetav (tõsi, terad peavad küll kõige kõrgemas asendis olema, aga asi seegi). 

Kirsse korjasin ka. Neid, mida ema-isa polnud ära korjanud. Ilusad tumepunased ja mahlased. Nämm.

Jõuab küll

Käisime perega Kesk-Eesti tuuril. Oli väga vahva, aga ma ei kavatse täna sellest rääkida. See nii vana asi juba. Aga ega midagi uut ka eriti rääkida ei ole. Olen jälle tööl. Rõõmuga? Mitte eriti. Mulle hakkas puhkamine juba vaikselt välja tulema ja oleks võinud jätkata.

Aga jah, august on käes. Mäletan juba kaugest lapsepõlvest, et augustil on kole suvelõpumekk juures ja peatselt algav kool varjutab kõike. Mina küll koolis ei käi, aga see ei tähenda, et kool minu elu ei mõjutaks. Vastupidi, kooli algusega saavad alguse taas ka logistilised väljakutsed.

No mis mul praegu viga? Ärkan hommikul pool tundi hiljem kui kooliajal ja ikka saan rahus ja vaikuses end valmis seada ja aega jääb ülegi. Loe või raamatut. Mitte kedagi ei pea voodist välja peksma ega tagant sundima. Lapsed jäävad minust koju magama.  Ainult Tirtsukese pean korraks üles äratama, et talle kalli-musi-pai teha. Seda peab tegema nii, et ta ikka tunneks, muidu on pärast draama. Ülejäänud lapsi ma õieti ei näegi  - need magavad telgis. Ja tööle ei jää ma ka hiljaks (nagu kooli ajal). Õhtul saan rahulikult poes käia, ilma et keegi mu peale vinguks. Ainus raske hetk on koju saabudes, mil mind tervitab ürgkaos. Kõik, mis enne segamini ei olnud, on seda nüüd. Kooli ajal on lastel lihtsalt veidi vähem aega kaose külvamiseks (aga nad on oma oskused meisterlikuks timminud ja suudavad ka lühikese ajaga üht teist kokku keerata.

Nojah. Tahaks ju mõelda, et umbes kolmandik suvest on veel ees (Sest suvi algab kui algab koolivaheaeg ja lõpeb 1. septembril, arvaku kalender mida tahab), aga ikkagi on mõrkjas maik seal juures. Suve alguses mõtlen ju ikka, et mida ma kõik selle suve jooksul ära teen ja siis sügise saabudes avastan, et oih, kõik tegemata.

Aga ei, tuleb mõelda positiivselt. Mul tuleb augusti teises pooles veel nädalake puhkust. Esialgsete plaanide kohaselt peab sinna mahtuma kolm reisi ja maja valmis ehitamine. Jõuab küll

Päästke puugid!

Minu pisitirts on tõeline maailmaparandaja (samas kui mina olen isehakanud ja sedagi ainult nime poolest). Viimasel ajal on ta võtnud vaevaks kaitsta kõige pisemaid ja põlatumaid olevusi, kes on lihtsalt vääritimõistetud - igasugu putukaid. Eriti aga vereimejaid.
Näiteks ei tohi enam sääske tappa, sest sääsel on verd vaja munemiseks ja kuidas ta ilma selleta muneb. Samuti ei tohi puuki tappa, sest võib-olla on ta alles beebi kelle elu jääb muidu väga lühikeseks. Äkki läks ta emale ja isale ütlemata korraks kodust ära, sest tahtis näha, milline veri välja näeb...

Kui glamuurne oled sina?

Nägin täna unes, et kohtasin kunagist klassivenda, kes ilma keerutamata ütles, et ma olla muutunud ja võrreldes kooliajaga 30% vähem glamuurne.

Haa. Minu iseloomustamiseks võis kooli ajal kasutada igasuguseid sõnu, aga glamuurne nüüd vaevalt nende hulka oleks kuulunud. Ei olnud ma kooli ajal glamuurne ega ole seda kindlasti ka praegu.

Palusin AI-l teha endast võimalikult glamuurne versioon ja siis 30% vähem glamuurne versioon. No ikka selleks, et kujutada ette, mis minuga siis viimase ca 25 aastaga juhtunud on. Vaadake, asi on selles, et kuigi ma olin omal ajal matemaatikas kibe käsi, siis glamuuriprotsentide arvutamises olen endiselt nõrk. Aga AI on sellistes küsimustes väga tugev.
Nii valmisidki minust 100% glamuurne

 ja 70% glamuurne pilt:

Mulle tundub, et 30% vähem glamuurne ongi lihtsalt pisut vanem. Sellisel juhul võin vabalt olla vähem glamuurne. Olgem ausad, ma ei ole enam gümnasistineiu.

Kui ma aga juba chatGPT-ga lobisema kukkusin, siis palusin tal koostada ka glamuuriskaala ja hinnata, et mis on minu glamuuriprotsent. AI arvates võiks mu glamuuritase jääda umbes 38–46% kanti – see tähendab: väga ehtne, enesekindel ja ajatu, ilma suurema pingutuseta. Aga kui on pidu, vajadust või tuju, saaks tõsta end vabalt 80+ peale. Nojah, chatGPT ongi üks igavene pugeja. Ma hindaks oma glamuuritaset pigem koduse kartulikoorija tasemele  ja üldse ei kurvasta selle pärast. Minu jaoks pole see väline sära kunagi esmatähtis olnud. Mulle meeldib mõelda, et toon valgus ruumi puhtalt oma glamuuritu isiksusega.

Aga kui juba jutuks läks, siis kui glamuursed olete Teie? Siin on AI koostatud Glamuuriskaala:

0–10% Kodune kartulikoorija – dressid, plekiline lemmiksärk, juuksed peavad pesemata vähemalt homseni vastu (vist). Aga hinges kuninganna.

11–30% Õpetajate toas tagasihoidlikult särav – stiilsed prillid, sall sobib kingadega, keegi mainib „sul on täna mingi sära“.

31–50% Puhkusepuhang – juuksuris just käidud, seljas midagi, mis pole määrdunud ja isegi mõni ehteke külge riputatud.

51–70% Kultuurisündmuse klassika – väike must kleit, huulepulk, „kas sa oled midagi uut teinud?“ küsimused tulevad.

71–90% Punase vaiba vääriline – professionaalne soeng, ehe säde silmis, inimesed annavad sulle automaatselt teed.

91–100% Oscari-õhtu ikoon – glamuur kiirgab seest ja väljast, isegi valgus kohandub su järgi, paparatsod tagumikul.

Muide, pugejAI pakkus lahkelt, et võib minu eest ise blogipostituse valmis kirjutada, (millest ma lahkelt keeldusin). Isegi kui ta kirjutaks hulga paremini ja vaimukamalt, siis mis mõte sellel blogil siin oleks kui selle kirjutaks valmis tehisaru. Kuhu jääks minu jumalik tulesäde ja iseloomulikud kirjavead?  Ilmselt kaoks selle peale mu viimasedki lugejad (või veel hullem, neid tuleks karjaga juurde). 

Söönud, aga ikka näljane!

Oh, selles nädalavahetuses oli alles kuhjaga muusikat. Laupäeval tegin vallavanema näo pähe ja käisin Juu Jääbi vestivalil. Ma küll täpselt ei kujuta ette kuidas minu kenast priskest palest annaks vallavanema kiitsakat sihverplaati vormida (või noh, minu omast saaks ilmselt lausa kaks tükki kokku panna), aga see mind ei takistanud. Oli tore. Ma igapäevaselt just džässi ei kuula ja raadiost ei viitsiks vist ka kuulata, aga kohapeal oli küll väga mõnus ja nauditav olemine. Kui ainult poolt aega ei oleks pidanud Tirtsu sabas ringi sörkima. Tal oli igav ja siis ta üritas kõigiga sotsialiseeruda. Aga ei, polnud hullu, vähemalt ei läinud ta seekord lava ees teise lapsega kaklema, nagu möödunud korral.

Pühapäeval aga sai lausa maratonkontserdil käidud. Ajendatuna viimasest Jääääre kontserdist sai vaene Mps fakti ette pandud, et ta peab kõikide 5-10 lemmikut Jääääre repertuaarist ette laulma. Mpsilt ei küsinud keegi, et mis ta sellest arvab. Nutab ja laulab. Lauliski. Aga mulle tundub, et väga ei nutnud, vastupidi, nautis samuti oma kontserti. Ja miks ta poleks pidanudki. Kari kauneid naisi koondas kogu oma tähelepanu talle ja sai teine särada nagu päike. Nii et laulis mitu tundi nagu linnuke oksal! Vahepeal võttis nokatäie teed ja laulis aga edasi.
Lisaks oli ütlemata mõnus istuda meeldivas seltskonnas terrassil, rääkida naljajuttu, maitsta head paremat ja rüübata kõrvale meelepärast jooki (vahemikus vanaema retsepti järgi tehtud teest kuni kohapeal valmis sheigitud kokteilideni). Isegi ilm meenutas juba natuke suve.

Oli väga tore, aga juba ootan järgmist üritust! Esimene soovilugu on Mpsile juba saadetud... saab harjutama hakata.

Laulud nüüd lähevad...

Nonii, laulupeol käidud nagu naksti. Oli see vast omamoodi kogemus. Ei olnud see mul ju mitte esimene pidu, kus käia, aga selletaolist pole küll enne käinud. Eelkõige oli erakordsus tingitud ilmataadi krutskitest. Aga las ma räägin lähemalt kuidas asjad olid. Ettevalmistustest ja pakkimisest ma juba kirjutasin, aga alustame siis väljasõidu hommikust.

04.07.2025

Hommikul enne kukke ja koitu võttis buss mind peaaegu värava eest peale ja algaski sõit pealinna poole. Viisime asjad koolimajja ära ja suundusime lauluväljakule, kus käisid proovid. Ilma mõttes polnud reedene proovipäev  isegi kõige hullem. Külm ja tuuline ju oli ja kuna ma ei olnud endale eriti midagi kaasa pakkinud (sest kolmeks päevaks, millest kaks veedad rahvariietes, ei ole ju midagi vaja), siis lõpuks hakkas päris jahe. Teised istusid jopedes, mina suvekleidi ja õhukese jakiga. 
Õnneks olin enamasti laulukaare all tihedalt teiste vahele pressitud, nii et pidasin vastu. Seal kaare all sai sundasendis seistud oma kolm tundi järjest, pärast  kui oli vaja trepist alla tulla, oli päris keerukas - jalad ei tahtnud hästi liikuda, selg oli haige, kael kange. Aga laulda oli tore. Suur koor (ja segakoore oli palju!) on ikka võimas värk. No ja kui veel ühendkoor lavale pressis, siis oli kohe ekstra uhke. Ja tuletan meelde, et jutt on alles proovist.

Proov kestis päris kaua ja õhtul koolimajas tundsin, et olin ikkagi külma saanud ja käisin velskri juurest profülaktilist rohtu küsimas. Oli abiks küll. 

Valisin seekord koolimajas ööbimise, et olla koos kooriga - ühtsem tunne. Mäletasin vanast ajast võimlas magamist, ruumikitsikust ja muid "rõõme". Sel korral oli meil laialt ruumi. Ainus koht, kus oli kitsas, oli minu kummimadrats. Tõmbasin ühe lastelt telgist ära ja minu üllatuseks oli tegu keskmisest kitsama madratsiga, kus oli ruumi täpselt nii palju, et pulksirgelt käed kõrval magada sai. Lisaks oli madrats kõrge ja kumer, nii et koguaeg kartsin, et veeren maha. Õnneks siiski ei veerenud ja natuke isegi magasin, kuigi unes nägin igasuguseid imelikke asju.

05.07.2025

Eks seda oli teada, et laupäeval ilm vesiseks kisub. Ostsin endale selleks tarbeks isegi hingehinnaga vihmamantli. Kui aga saabus aeg rongkäigu kogunemiskohta liikuma hakata, võttis vihm alles korralikult tuurid üles. Otsustasime, et päris kogu teed jala ei lähe. Hüppasime esimese bussi peale ja sõitsime kaks peatusevahet edasi. Seejärel käis kõva käsklus üle bussi: "Muhulased välja!" ja nii me sealt välja trügisimegi. Siinkohal olgu etteruttavalt öeldud, et ülejäänud lauljad, kes bussist ei väljunud, jõudsid kogunemiskohta kuivemana ja veidi varem kui meie.

Meie jalutasime aga järgmisesse peatusesse ning hüppasime sealt uue bussi peale. Sõitsime jälle paar peatusevahet edasi, kui selgus, et buss ei lähe päris selles suunas, kuhu meie grupijuht arvas. "Mis Kosmos!?! Laske meid maha!" hüüatas pealik ja taas jätkasime oma teed jalgsi. Kui kohale jõudsime tundsin end kui kasvuhoones - kilekeebi all oli palav ja niiske. Jõudsin järeldusele, et tervet rongkäiku ma sellises troopilises õhkkonnas veeta ei taha. See tähendab, et rongkäigu veetsin ilma keebita vihmasajus. Ei mingit alalhoiuinstinkti. Publikust jooksis üks proua mulle järele ja pakkus keepi aga ma keeldusin lahkelt (mul oli ju oma kullahinnaline keep kotis). Lisaks kasvuhoonestumise vältimisele tahtsin ju, et minu ilusad rahvariided ka välja paistaks. Omaette küsimus muidugi on, kui ilus ma seal läbivettinuna välja nägin. Pigem nagu mingist õudusfilmist. Mul on selle kohta fototõend. Ma tükk aega mõtlesin, et kelle moodi ma seal välja näen, ja lõpuks mõtlesin välja!

Vihma kallas kui oavarrest, aga ega meil polnud sest suurt midagi - tuju oli ülev ja sai aga voolavas vees ringi kepsutatud ning hõisatud. Ja kuigi eelneval pildil on mul tõeline kannatajanägu ees, siis tegelikult nautisin rongkäiku väga. Väga lõbus ja natuke uhke tunne oli seal marssida. Ja minu arvates läks see rongkäik sel korral veelgi kiiremini kui varem ja seisakuid oli vähem (kui jätta kõrvale see 2 tundi alguses, mis tuli ühe koha peal vihmas starti oodata. 

Keskmisest niiskema rongkäigu tulemus oli muidugi see, et ma olin tanuper**st nabani märg ja siis jälle põlvist varbaotsani. Siilik pidas nii hästi vett, et tagument oli igatahes kuiv. Ja tundus, et põlle olin ma ka mingist kummiriidest teinud - isegi põlle alumine külg jäi kuivaks. 

Hoolimata üksikutest kuivadest kohtadest oli valdav osa minust väga vettinud ja olles lauluväljakule jõudnud oli laulupeo alguseni üle 3 tunni aega. Kõik oli märg ja mudane ja polnud kohta kuhu istudagi. Ainult supilaua taha. See väike istumine tehtud (söömine oli iseenesest väga hästi organiseeritud ja supikonveier toimis väga efektiivselt), otsustas valdav osa meie koorist koolimajja tagasi pöörduda ja laulupidu telekast edasi vaadata. Mina koos nendega.

Esimese asjana sai riided ronimisseinale kuivama riputatud. No ikka selleks, et järgmisel päeval oleks midagi selga panna. Olukord oli trööstitu - kõik, mis vähegi sai värvi anda, oli seda ka teinud. Minul näiteks jooksis rahvariidesärgil ilus must jutt ümber kõhu - rihm oli värvi andnud. Ka põlle punased detailid olid lekkinud ja siia-sinna roosasid laike jätnud. Pätid tõmbasid krussi ja olid kaetud ühtlase mudakihiga. 

Muidu aga istusime õpetajate toas, jõime teed/kohvi ja nautisime kontserti kuivast kohast. Tõsi, veidike jäi kripeldama, et ise kaare all ei olnud, aga sel korral sai mõistus tunnetest jagu ja vähemalt ei külmetanud liialt.

06.07.2025

Hommik algas riiete korrastamisega - oli vaja särk sirgeks ja kuivaks triikida, seelikule jälle voldid sisse pressida, tanu (käte kuivatamise) fööni all kuivaks tuulutada ja kogu telklaager kokku panna. Lahkusime koolimajast varakult. Eelkõige seetõttu, et jõuda võimalikult varakult bussiparklasse, et saada hea koht, mis võimaldaks õhtul õigel ajal minema saada, et praamile jõuda. Seega olime juba ühe paiku lauluväljakul. Samas lavale läksime alles peale seitset. Võite nüüd ette kujutada, kui väsitav oli vihmas ja poris ootamine. 

Aga olime vaprad ja pidasime vastu, kõik selle nimel, et laulukaare all koos tuhandete teiste samasugustega ühiselt laulda. Oli ootamist väärt! Laulukaare all on ikka hoopis teine tera laulda. Olgugi, et tihedalt kokku pressitud, märg ja väsinud, aga tunne on ikkagi imeline. Lõpuks laulsime isegi päikese välja!

Muide, leidsin end laulukaare alt üles ka (otsi end ka üles: SIIT):

Kui laulud lauldud ja pidu läbi, tormasime bussi, et kodu poole kihutada. Jõudsime ilusasti praamile ja vot seal läks pidu tõelise hooga edasi. Terve praamitäis rahvast laulis üldtuntud laule ja see jätkus bussiski kuni minu koduväravani (ja ilmselt ka edasi, aga sellest ei tea ma midagi). See oli tore. Ma tegelikult ei ole päris akadeemilise koorilaulu tüüpi tegelane. Ei tunne ma õieti nooti ega pea liiga hästi viisi, aga vot selline "lõkke ääres laulmine", see on mulle alati sobinud ja seda naudin kõige enam. 

Igatahes kui ma siis öösel peale kella üht läbi hämara metsa kodu poole tatsasin ja laulda ümisesin, tõdesin, et hoolimata raskustest ja ilmataadi kiusust oli ikkagi väga äge nädalavahetus ja kolme aasta pärast tahaks taas kaare all koos ülejäänud laulupeolistega laulda. 

Eks me näe, mis saab. Meie praegune dirigent lõpetab meiega ära ja uut veel ei ole. Aga olgem positiivsed, küll me kellegi leiame ja ehk õnnestub ka tulevikus laulupeole saada.

Lõpetuseks, üritasin meenutada, et mitmel laulupeol ma õigupoolest käinud olen. Siit tuleb loetelu üldlaulupidudest (igasuguseid gaudeamuseid ja piirkondlikke laulupidusid ma hetkel ei arvesta)

1994 - minu esimene laulupidu. Laulsin toona Kuressaare Gümnaasiumi Tütarlastekooris ja osalesime lastekooridena. Lauludest mäletan "Leivalõhnalist" ja "Buratiino laule". Peost väga palju  ei mäleta. Ainult unustamatuid käimlaid. Võeh.

1999 - Saaremaa Ühisgümnaasiumi Segakooriga - mäletan eelkõige ekslemist ühistranspordiga. Siis sain ka oma esimesed rahvariided.

2004 - laulupeost ei tea ma midagi - ei laulnud vist parasjagu üheski kooris.

2009 - käisin laulupeol parasiidina - tassisin rongkäigus Orissaare Brassi silti. Ei laulnud, tantsinud ega puhunud pilli. Sellest kirjutasin siin.

2014 - pidin pealtvaatajaks minema, aga lapsed jäid haigeks, olime kodus. Kirjutasin siin.

2019 - osalesin Muhu Põrandaaluse Naiskooriga. Osalesime valikkooride hulgas. Ootasin parajasti Tirtsu ja kandsin ema rahvariideid (mida olin veidike tuuninud, et neisse mahtuda). Äärepealt oleks laval ära minestanud. Lühike ülevaade siin.

2025 - Muhu Segakooriga

 Käisime Mpsiga Jääääre kontserdil. Milline nostalgia! Minu noorusaja parimate aastate taustamuusikaks oli just Jäääär (ja veel mõned Tartu aja bändid). Naljakas on see, et möödas on mingi 20 aastat, aga nii kenasti tulevad ette need õhtud Elvas, kui sai hommikuni lauldud ja see kibemagus tunne kui tundus, et kõik laulud on kirjutatud otse minust (või oleks kirjutatud kui ma oleks elanud dramaatilisemat ja keerulisemat elu, mida ma õnneks ei elanud, sest tegelikult on lihtne ja tavaline täitsa tore).

Pakkimine

 Homme varahommikul suundun pealinna poole, et laulupeole minna. Täna on aga raske pakkimise osa. Mida võtta, mida jätta. Kõige suurem mure on muidugi selles, et millise kotiga minna. Väikesesse kohvrisse ei taha asjad ära mahtuda ja suurt kohvrit ei taha nagu võtta. Kolm päeva asustatud piirkonnas, võiks ju vähemaga hakkama saada. Seda enam, et pool ajast on niikuinii rahvariided seljas ja neid juba kohvrisse ei topi. Väikesesse ei taha aga kõik asjad ära mahtuda. Nii ma siis mõtlen, et mida mul tegelikult vaja on ja ilma milleta saaks kuidagi ikkagi hakkama... 

No tegelikult on vaja ainult rahvariideid, telefoni (koos kõige sinna juurde kuuluvaga) ja laulupeo käepaela. Hambaharja võiks ka kaasa võtta. Ma ei tea, mille pärast ma üldse muretsen.

Puhkus ja kaasnevad hädad.

 Muide, mul on puhkus. Sel puhul tõusin tavapärasest veelgi varem ja sõitsin ehitama. Nüüd olen tagasi - pea valutab, põlv valutab ja nina hõõgub. 

Pea valutab selle pärast, et unustasin õigel ajal kohvi juua - jah, olen kohvisõltlane.

Põlv valutab vana spordivigastuse pärast, mis täna taas välja lõi. Spordivigastus? Maailmaparandajal? imestate kindlasti. Põhjusega. Ega ma pole tuntud just suurima sportlasena. Isegi väikese sportlasena mitte, aga näe kuidagi on õnnestunud siiski sprodivigastus saada. Ükskord tantsutrennis nikastasin põlve ja nüüd iga natukese aja tagant lööb valu välja. Muidu pole häda, aga kui jalga kõverdada, käib räige valu läbi, nagu jääks närv millegi vahele. No ja siis kujutage ette, kuidas on sirge jalaga ehitada ja panna voodrilaudade alumisi laudu. Ai-ai.

Nina hõõgub, sest täna oli selle suve teine soe päev (aga esimese ajal olin tööl).

Olen siin möödunud suve pilte albumisse pannud. Siis käisime juba aprillis kogu perega ujumas ja sel aastal pole mul seni veel tekkinud tahtmist end vette kasta.

Olin võtmeisik (ja natuke ka lõpetamistest ja jaanidest)

Murdjalapsuke lõpetas gümnaasiumi ja reedel oli lõpetamine. Istusin aktusel, Täpike tukkus mu ühe õla najal ja Tirts teise õla najal (aktus oli vääääga pikk) ja mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Minu blogi pikaajalised jälgijad on näinud ära Murdjalapsukese sünni ja nüüd lõpetab neiu juba gümnaasiumi. Esiteks ei ole ma nii vana üldse, et saaks olla pidanud blogi nii kaua, et üks inimene jõuab selle aja jooksul saada täisealiseks. Ja teiseks, alles see oli, kui Murdjalapsuke üritas mul nina peast hammustada ja nüüd juba gümnaasium läbi ja puha. Kummaline värk.

Igal juhul tuult tiibadesse Murdjalapsuke!

Nüüd aga maisemate teemade juurde. Ehk siis Maailmaparandaja järjekordsed äpardused. Sel korral jäi telefon alles, aga korraldasin võtmetega üht-teist. Kuna lõpetaja pidi aktuse õhtul minema peole, siis tegime oma perekonnaga tähistamise eelmisel õhtul. Suur osa külalistest küll ei pidutsenud, vaid tikkis Murdjalapsukese rahvariideid, millega ta järgmisel päeval lõpetama pidi minema. Põnevuse ülal hoidmiseks olid tööd jäetud viimasele minutile. Pidu toimus suvilas, kuhu jäime ka ööseks. Järgmisel päeval olime meie viimased, kes lahkusid. Keerasin hoolikalt kõik uksed lukku ja mõtlesin, et peaks võtme mati alla panema, aga otsustasin selle siiski isiklikult omanikele üle anda ja pistsin võtme kotti (ja unustasin momentaalselt). Aktusel nägin, et õde lehvitab oma autovõtmetega ja kuna tal endal kotti polnud, siis pakkusin lahkelt, et võin neid seni enda kotis hoida. Pistsin võtmed kotti (ja unustasin). 

Kui aktus oli läbi ja kõik õnnitlemised tehtud võtsin oma võtmetest pungil koti ja hakkasin kodu poole sõitma. Autovõtmete puudumine avastati kiirelt, ma polnud veel linnast väljagi saanud, aga suvila võtmetega õnnestus mul koju välja jõuda, enne kui nende puudumist märgati. Vaene vennaraas pidi murdvarga kombel suvilasse sisse murdma. Ma tõin järgmisel päeval küll võtmed tagasi (ja etteruttavalt võin juba öelda, et järgmisena kihutas õde nendega mandrile, nii ete pole mina ainus tuulepea).

Ja siis said maha peetud veel mitmed jaaniüritused.

Jaanid nr 1 - suvilas minu perega. Oli tore. Perega on alati tore - seal pole ühtegi igavat inimest ja alati saab palju nalja. Mängisime Mölkkyt ja täringumänge ja lõpuks ka lauamänge. Lõket tegime muidugi ka. Kui sääsed välja jätta, oli ilus õhtu.

Jaanid nr 2 - kodus Mpsi perega. Kuna järgmisteks päevadeks lubati koledat ilma, otsustasime teha eksprompt üllatusjaanitule. Meie kodused jaanituled on alati äärmiselt ilusad. Meie lõkkeplats on mere ääres ja jalutuskäik üle heinamaa, kus päike kuldab tuules kiikuvaid kõrrekesi loob juba õige jaanitunde. Lõke oli ilus ja isegi tuul ei suutnud seda rikkuda. Noored neiud käisid ka küla jaanitulel.

Jaanid nr 3 - valla jaanituli. Ega ma muidu sinna läinud ei oleks, aga pidime seal kooriga esinema. Hommikul teatas dirigent, et ta on haige ja me peame ise vaatama kuidas hakkama saame. Mõtlesime, et vähemalt proovime. Koha pael selgus, et ega see nii lihtne ikka ei ole. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kõige lähemal oli Mps, kes lihtsalt tanki lükati ja öeldi, et nüüd pead meile koorijuhiks olema. Tuli ja oli! Väga hästi sai hakkama. Isegi kui vaid korra saime uue dirigendiga läbi proovida. 

Kui esinemine tehtud võtsime suuna kodu poole. Tee peal astusin mingisse auku ja peaaegu et kukkusin siruli. Hea, et jalga ei murdnud. Olles aga jupp maad edasi kõndinud, sain aru, et midagi ma siiski murdsin - kontsa. Tükk aega lonkasin, enne kui aru sain, et üks jalg on jupp maad lühem kui teine.

Nüüd on vaja kolm päeva tööl käia ja siis algab väike puhkusenatuke ja laulupidu ja mida kõike head veel!

Naeruteraapia

 Käisime nädalavahetusel matkal ja sünnipäeval. Ilma lasteta sel korral. Oli igati teraapiline ja kosutav retk.
Minu mõtted sel teemal:

• Olime sel korral tagaistme reisijad. Oli ikka mugav küll. Oleks võinud kohe õlled* lahti nööpida ja täiega taksot nautida. Või siis veidi rohkem vinguda ja kakelda, et õiget tagaistme vaibi kätte saada. Selles peab ju midagi võlu olema, miks muidu lapsed tagaistmel nii käituvad. Ehk järgmisel korral (kuigi ilmselt Laisik meid selle jutu peale enam auto peale ei võta).
• Maardu poole sõites meenus mulle paratamatult üks minu lemmiklaule lapsepõlvest: "Maardu ballaad", mis terve päeva kummitas. Kuulake ka: siit!
• Matk Maardu piirkonnas oli ka vahva. Sai ragistatud võsas, jalutatud nulikus* (või tegelikult küll lärtsikus), luusitud prügila aia taga, tehtud artikulatsiooniaparaadi harjutusi, korrates "graptoliitargilliit" kuni keel sõlmes, uuritud dinosauruste sabakonte, sipelga-steptantsu kepsutatud ja niisama päikesepaistel kulgetud. Ainult ühest asjast ma aru ei saanud. Giid kahtles kas me matka lõpuks ka nii lõbusad oleme ja naerame kui matka alguses. Minu arust meie entusiasm ei raugenud ja isegi kui jalad olid väsinud, siis naerda jaksasime küll.
• Naerulihased pandi aga õhtu jooksul tõsiselt proovile. Mul pole ammu nii lõbus olnud kui oma kallite sõpradega koos. Ammu polnud neid näinud, aga tunne oli küll selline, et alles eile sai koos auditooriumipinke nühitud või Pruksi-praksis "pusk" vajutatud. Tõeliselt mõnus ja "oma" tunne oli.
• Salmistu lahtised lauatennises osutusid samuti teraapiliseks. Naeruteraapiliseks. Ma polnud vist elades varem pinksi mänginud ja seda oli muidugi ka sooritusest näha. Aga teate kui raske on mängida kui ise naerust kõveras laua all ägad. Ähvardati, et järgmisel korral tuleb padel, tennis või mõni muu sportmäng. Minugi poolest. Ma olen valmis kõikvõimalikel spordialadel kaotamist proovima :D
  

Igal juhul oli imetore nädalavahetus ja suured tänud M-le, kes meid ikka enda juurde kutsub ja meile selliseid toredaid üritusi on korraldanud!

*Mitte, et ma jooks õlut

**Või kuidas kutsutaksegi nulumetsa?

Kirjanik tegutseb jälle!

Mul on häid uudiseid! Lõpuks ometi on Mps hakanud tõsiselt võtma oma lubadust kirjutada raamatule kolmas osa. Kohe hea on vaadata kuidas mees kirjutab. Oma massiivsete raamidega lugemisprillidega näeb ta välja nagu kirjaniku stereotüüp. Kui nüüd veel läpakas kirjutusmasinaga asendada.

See muidugi tähendab seda, et varsti tuleb mulgi oma pliiatsid ära teritada ja joonistama asuda. Annan talle väikese edumaa ja siis hakkan uue hooga pihta!
Oleks hea muidugi enne eelmised projektid ära lõpetada.

Hetkel on pooleli:

1) Padja tikkimine (peaaegu valmis)

2) Muhu kaardi joonistamine (mingi 28% valmis)
3) Kasti onni ehitamine (aga seda ei saa enne valmis saada, muidu jäävadki pildid joonistamata, sest ehitamine on pikaajaline protsess)

4) Pingi otsimine - tuleks leida mõni tootja, kes teeb mõistliku hinnaga välitingimustesse sobiva ja vastupidava pingi! Vanaema-vanaisa mälestustes kohtumise pink nimelt mädanes läbi ja oleks uut vaja. Silt on olemas, aga puudu on millele seda kinnitada.

5) Mul oli plaan kodus teha suuremat sorti koristus, hetkel olen suutnud vaid esiku korda teha. Ülejäänud kõik ootab veel.

Minuga juhtub ikka igasuguseid asju

Pühapäev oli üks ebaõnnestumisi täis päev. Mul tekkis poole päeva pealt juba tunne, et kõige mõistlikum oleks vist magama ära minna, kuigi ilmselt ka sellega oleks midagi viltu läinud. 

Tegelikult algas kõik juba laupäeval. 

Meil oli plaanitud terve nädalavahetus sisustada suuremat sorti ehitamisega (ja pisut mööbeldamisega). Kõik algaski plaanipäraselt. Viisime esimese kärutäie suurjäätmeid jäätmejaama ja enne kui mööbeldama hakata, otsustasime uurida, ega pole müügile tulnud voodrilaudu, mida olime juba tükk aega oodanud (meil olid olemas pooled lauad, pooled olid puudu). Olime väga õnnelikud kui kuulsime, et ongi tulnud. Seega tegime käigu pealt plaanid ümber. Selle asemel, et diivanit vedada, lappisime käru voodrilaudu täis. Ma olin rõõmus, et saan hakata laudu värvima ja majaehitus läheb suure hooga edasi. 
Esimene  äpardus juhtus juba umbes kilomeetri pärast - keset sõitu käis ilge kolakas. Ma esialgu kahtlustasin, et äkki kukkus koorem maha, aga sellega oli kõik korras. Siis aga meenus Mpsile, et käru tagaluuk oli jäänud ripakile. Parkisime lähimas võimalikus kohas, haakisime koorma lahti ja selgus, et nii oligi - käru luuk oli meist lahkunud. Mind jäeti koormat valvama ja Mps kihutas tagasi luuki otsima. Leidis. Nii et tegelikult läks kõik hästi. Kuna meil oli kärul koorem peal, siis plaanitud diivani transport ning ehitusmaterjalide ostmine jäi järgmisesse päeva.

Järgmisel päeval aga selgus, et kuna kella 12 paiku pidi tulema ehitaja, siis pole enne võimalik linna minna. Otsustasime hommikupooliku sisustada hoopis voodrilaudade mõõtusaagimisega. Saagima hakates selgus aga et oleme saanud valed lauad - meie senised lauad olid peensaetud, need aga hööveldatud. Pühapäeviti on puidupood kinni, nii et ei saanud ka uurida, et kus viga on. Seega jäid ka lauad kärule, mistõttu ei saanud ka käru mööbli vedamiseks kasutada.

Ehitaja, kes pidi 12 paiku tulema, saabus tagasihoidliku kahetunnise hilinemisega ja uudised, mis ta tõi ei meeldinud mulle sugugi - tundub, et minu unistus biopuhastist nihkus taas kaugemale. Kas pole kummaline, millest üks keskealine naine unistab. Oh saaks omale reoveepuhasti!

Kui mõistsime, et ehitaja ei tule niipea, siis otsustasime, et lähen ilma Mpsita linna, ostan ehitusmaterjale, ehitan põrandat ja värvin uksi-aknaid. Vähemalt ei lähe ehituspäev täiesti raisku. 

Võtsin Tirtsu ühes ja kihutasime (lubatud sõidukiiruse juures muidugi, ma ei ole tegelikult kihutaja tüüpi) linna. Poole tee peal teatas Tirts, et kõik tema riided on täiesti mustad. Nii oligi. Kuigi hommikul olin lapsele puhtad riided selga ajanud, oli ta need vahepeal täiesti ära määrinud. Sellist määrkassi oli piinlik inimeste ette viia, nii et ostsin esimesest poest talle uue ja edeva komplekti. Vähemalt laps oli rahul.

Järgmine samm oli ehituspood. Ja kujutage ette, see oli kinni. Kas teadsite, et pühapäeval olid nelipühad? Mina ei teadnud, aga ehituspoodnikud olid sellest teadlikud. Üritasin ka teise poega õnne, aga seal oli nii palju rahvast, kassast öeldi, et küsigu ma oma soovi osakonnast, aga millisest osakonnast, seda nad öelda ei osanud. Ühtegi vaba töötajat ma kusagil ei trehvanud ja lõpuks andsin alla. Otsustasin värvimisele keskenduda. 

No vähemalt uksed-aknad said värvitud. Õhtuks olin sellest päris väsinud. Koju sõites helistasin Mpsile ja rõõmustasin, et ehk rohkem midagi enam hukka ei lähe. Oo püha naiivsust. 

Olles sõitnud mingi 10-15 km teatas mu auto mulle malbel häälel: "Phone disconnected!" Ja siis saabus minuni arusaamine - see telefon, mille kaudu ma Mpsiga rääksisin (auto vahendusel), asus hoopis auto katusel. Maanteele jõudes võttis see ilmselt tuule alla ja lendas minema. Keerasin kohe otsa ringi ja üritasin tee äärest telefoni märgata, aga mida polnud seda polnud. 

Vedas ikka suunurgad alla küll ja poetasin isegi mõned pisarad. Muidu võibolla polekski nii hull - telefon niikuinii vana ja mõranenud, aga mul on telefoni vahel id-kaart, pangakaart, juhiload, kõik muud kaardid ja sularaha ka. Langesin musta masendusse kui üritasin välja mõelda, mismoodi logistika korraldada, et asjad jälle toimima saada.

ID-kaardi tellimiseks tuleks ilmselt minna PPA-sse koha peale, sest iseteenindusse ju kuidagi sisse ei saa kui pole id-kaarti ega smartID-d. Kui ID-kaart käes, saaks hakata tellima kõikvõimalikke uusi panga- ja muid kaarte. Tööd ka ilma ID-kaardita hästi teha ei saa. Tegelikult pole õieti raha, et bensiinigi osta. Pakiteated lähevad ka mutiauku. Kõik tundus ülikeeruline. Ainsa valguskiirena tunneli lõpus tundus võimalus, et äkki keegi on telefoni leidnud ja otsib mu FB kaudu üles võib paneb mõnda "Märgatud kusinganes" gruppi teate. Koju jõudes tegin esimese asjana FB lahti, aga ei midagi.

Haarasin viimasest õlekõrrest ja lootsin, et äkki google teab kus mu telefon on. Kirjutasin "Google find my phone!" Ja oh üllatust, google näitas täpselt millises maanteekraavis mu telefon vedeleb. Egas midagi, helistasin linna emale, et nüüd tuleb hilisõhtune jalutuskäik ette võtta ja kraavist telefon üles korjata. Veidike otsimist ja telefon oli leitud! Hurraa! Ma pole ammu nii rõõmus olnud (telefon oli ilusasti terve, kõik kaardid alles, ainult kaaned olid pisut ühest nurgast kraabitud).

Järgmisel päeval kihutasin (taas lubatud sõidukiiruse piires) jälle linna, et oma telefon ära tuua. Et natuke asjalikum olla, tõin ära ka laste id-kaardid, mis ammu valmis olid ja ostsin endale uue pesukorvi (kuna  kass kasutas eelmist kratsimispuuna ja suutis selle üsna ära ribastada). Koju jõudes avastasin, et minu poolt poest ära toodud pesukorvi sees olid kõikide teiste poes olnud pesukorvide kaaned. No tõesti! Minuga ikka juhtub. Ega vist ei tohi enam kodust välja tullagi, et mingi äpardusega hakkama ei saaks. Teisalt, siis hakkaks need äpardused ju kodus aset leidma, kas sedagi vaja on?

Pruuniks teiseks juuniks?!

Läksin kaasa üle-eestilise kampaaniaga saamaks pruuniks teiseks juuniks. Küll aga lähtusin kirjandusklassikas antud juhistest, et kui tervet rehkendust ei jõua teha, tee pool. Nii olengi pooltoores. Vasak kehapool on täitsa küps, parem üsna valge.

Tõsi on ka see, et pruunist on ka veel pisut puudu - pigem nagu erkpunane.
Nii et kui pikali viskan, võib mind Poola lipuga segi ajada.

Lisaks andekale kunstnikule loodusteaduste vallas, on Tirts ka kõva helilooja. Eilse õhtu jooksul jõudis ta luua ja noodikirja panna lausa neli laulukest. Siin nad on:
1) Lepatriinu

2) Kollane elu

3) Jõululaul

4) Ma ei karda midagi.

Jagan noote ka teiega, võite juba harjutama hakata. Ilmselt tulevad järgmise laulupeo repertuaari.

Samas põhirõhk laulmise valdkonnas on läinud nüüd Täpikesele. Ta käis meil maakondlikul lauluvõistlusel ja puha. Pean tunnistama, et kartsin küll, et ta sai äkki edasi ainult konkurentsi puudumise tõttu ja jääb teistest oluliselt nõrgemaks - pole tal ju õieti juhendajatki olnud, rääkimata siis sisutihedast lauluõppest. Aga ei, ta esines väga tublilt. Ühtegi auhinnalist kohta küll ei tulnud, aga sellegipoolest tegi ta minu hinnangul ilusa etteaste ja ei olnud kaaslauljatest märgatavalt nõrgem ega midagi. Ilus oli kuulata/vaadata. Nii et sain rahulikult uhke emme olla.

Täpike on meil selline huvitav tegelane. Tal on väljakujunenud oma stiil ja ta torkab sellega teiste seast selgelt silma. Näiteks käib ta baretiga, mis võibolla pole tavapäraselt eelteismeliste seas esimene valik. Talle muidugi sobib see hästi. Sinna samusele lauluvõistlusele pani ta selga oma vanaema vana sitsiriidest kleidi. Ma küll vaatasin, et kas lähebki kitliga laulma, aga no ta kandis selle väga kenasti välja.

Lint, tiker, delfin ja kärpes

Tirts on meil loodushuviline. Talle meeldivad väga loomad ja linnud (ainult putukaid kardab). Näikse, et täna on ta lasteaias koostanud õppekaardid, tutvustamaks kaaskannatajatele erinevaid fauna esindajaid. Väga hea loodusõpetuse materjal. Eesti keelt ma nende abil küll ei õpetaks.

Lendav lehm

 Olen siin mitu päeva mõelnud, et tahaks üht või teist asja üles kirjtuada, aga kui jõuan arvuti taha, siis ei mäleta enam midagi. Kas see ongi vanadus?

Üks asi on mul siiski selgelt meeles, sest sellist asja ei näe iga päev - lehm lendas. Või noh, kui nüüd kristalselt aus olla, siis ega ma teda just otse lendamas ei näinud. Küll aga oli minu auto katusele ja esiklaasile kaks korralikku lärakat lastud. Ilmselgelt lennu pealt sihitud. Arvestades rohelist rohukõrrelist konsistentsi (mis paistis hästi ära, sest plärts esiklaasil  blokeeris vaatevälja, nii et mööda sellest vaadata ei saanud) pidi see olema mõni rohusööja. Kui mitte lehm, siis vähemalt kõhulahtisusega kits.

Uue ihaldusvääre tiitli omanik

Sain eile uue tiitli - parim oksekoristaja. Ma ei tea kas see on just see tiitel, mida ihaldanud olen. Aga tunnustus on tunnustus. Ei tohi nuriseda.

Laulumaias

 Issver-sussver kuidas aeg lendab. Blogisse hästi ei jõuagi. 
Aga palju on tegemist olnud ka ja karta on, et lahedamaks ei lähe nii pea.

Aga mis ma siin hädaldan, hakkan kohe pihta. Tahtsin rääkida kohalikust lauluvõistlusest, kus minu laululinnukesed lõõritamas käisid. Või kraaksumas? Vares on ju ka laululind? 

Ma olen 2018. aastast alates igal aastal käinud lauluvõistlustel mõnele oma lapsele kaasa elamas, kuid see kord oli pisut teistmoodi. Minu lapsed nimelt ei õpi kusagil laulmist ja nende juhendajaks on alati olnud kas lasteaia või kooli muusikaõpetaja. Kahjuks juhtus sel aastal nii, et õpetaja pidi tervisemurede tõttu kõrvale jääma ja järsku polnudki lastel juhendajat, aga laulusoov oli. Lasteaiaga läks lihtsalt, naabervalla õpetaja tuli appi. Koolis aga seda võimalust ei olnud, nii et laps oligi juhendajata. Seega ei jäänud Mpsil muud üle kui ise juhendajaks hakata. Ja siis algasidki konarlikud ettevalmistused.

Esiteks Tirts - lasime tal endal laulu valida (mis oli viga). Laul oli kiire, tiheda tekstiga ja meie s-tähte susistavale lapsele tõeline väljakutse. Üks hetk ohkas ta isegi, et selles laulus on nii palju s-tähti. Lisaks puudus tal igasugune keskendumisvõime ja polnud harv juhus kui ta poole harjutamise pealt hakkas mingi muu asjaga tegelema. Või lollitas niisama. Rääkimata siis sellest, et pooled sõnad sõi ära ja ülejäänud puterdas niisama - diktsioon oli olematu. Eriti kurb oli muidugi see, et kõiki teisi laule laulis ta imekaunilt. Isegi Täpikese laul tuli tal paremini kui enda oma. Vahetada oli selleks ajaks muidugi hilja.

Teiseks Täpike - tema on juba nii suur ja tubli, et suudab keskenduda küll ning tühja koha pealt lollitama ei hakka. Küll aga pidi nii talle kui Mpsile meelde tuletama, et harjutada on ka vaja. Lisaks kimbutas teda kurguhäda. Paar päeva enne kontserti oli ta täiesti hääletu.

No ja siis saabuski kauaoodatud kontsert. Egas midagi piduriided selga ja laulma. Tirts oli oma kleidi üle väga uhke ja ütles, et see on nagu printsessiaja toatüdruku kleit. Üritus algas kella kuuest ja lõppes alles poole kümnest. Tõsi väiksemate vahekokkuvõte tehti varem ära ja enamus pisikesi sai varem koju, aga minu Tirtsuke pidi lõpuni olema. Õnneks oli tema esinemine päris alguses ja last tuleb kiita - ta võttis end kokku ja tegi oma parima esituse. Suutis keskenduda laulmisele ja ei hakanud poole pealt tantsunumbrit etendama või kohatuid anekdoote rääkima. Ja kõik s-id hääldas nii püüdlikult välja, et talle oleks vabalt võinud logopeedide liidu eripreemia määrata. Kahjuks logopeede kohal ei olnud ja mingit auhinnalist kohta ta ka ei saanud (5-7 aastaste vanusegrupis ongi 5-aastasel keeruline läbi lüüa) ja see tõi kaasa loomulikult ohtralt draamat ja suuri krokodillipisaraid. Ma olin selleks valmistunud ja  varakult lubanud, et läheme ostame talle pärast poest auhinna. Kurb tõsiasi oli see, et pood oli selleks ajaks juba kinni... Oh neid pisaraid. Ja õhtu tipuks kukkus ta veel oma põlve ka katki (veresooned andsid alla, nagu ta ise hiljem selgitas) ja siis kuulis kogu Liiva linn sellist kisa, et mõni kahtlustas raudselt, et ohusireeni katsetamine on varasemaks tõstetud.

Täpikesel oli ka raske - oma häält ei olnud ta kahjuks tagasi saanud ja madalamad noodid olid kõik karused ja hääle juhtimine ei tulnud liiga hästi välja, kohati jäi madalaks ja kaugele oli kuulda, et lapsel on nina nohune ja hääl käre. Ülemised noodid helisesid õnneks ilusasti. Täpikese kasuks rääkis aga see, et tema vanuseklassis oli häbemata vähe osalejaid ja seega õnnestus tal ka järgmisesse vooru pääseda. Mingit võidulootust tal küll pole (võistleb ta ju ikkagi sellistega, kes on 5-7 aastat laulmist õppinud, samas kui tal pole õiget juhendajatki), aga see pole üldse oluline. Vähemalt on lootus, et lõppvõistluse ajaks on hääl tagasi ja on võimalus näidata oma hääle ilu.

Aga üldiselt oli kontsert äge. Ma olen seda korduvalt kirjutanud, et mulle laste lauluvõistlused meeldivad juba kaugest lapsepõlvest saati. Selgi korral ei tulnud pettuda - nii palju ehedust ja siirust. Ja nii palju möödalaulmist. Oleks ma praegu 5-7 aastane ja igatseks lauluvõistlusele, siis võibolla oleks ma hästi sinna seltskonda sobinud oma karu häälega. Oli muidugi ka ilusaid ettekandeid, aga mõni lausa ehmatas oma ebakõlas :D

Tuul

 No oli laupäeval alles vägev tuul! Tegin pesupäeva. Sel ajal kui pesu nöörile riputamisega ühes otsas lõpetasin, oli teine ots juba kuiv! Hirmus raske oli muidugi üldse pesu nöörile saada - see hakkas vastu ja üritas mulle tuupi teha. Panin mitme pesupulgaga kinni ja siis laperdas maapinnaga horisontaalselt eirates vapralt gravitatsiooni. Viimase masinatäie puhul sai tuul oma tahtmise ja varasemalt kahe puu vahel olnud pesunöör kolis ümber puu ja kadakapõõsa vahele.

Lisan siia ka ühe vana pildi sellest ajast kui veel naabersaarel pesu kuivatasin. See on kaugelt näha, et vana pilt - aastatega olen ikka kõvasti kogukamaks läinud ja mingi väike tormituul mind küll enam lendu ei vii.

harilaiul

Kes on mu blogi pikemat aega jälginud, see võib juba aimata, millest ma kirjutan, sest pea igal kevadel tuleb varem või hiljem postitus teemal - Harilaid.
Ei ole seegi aasta erandiks. Ilusa nädalavahetuseilma tõttu võtsime end laupäeval kokku ja läksime jälle matkama. Ikka ühte ja samasse kohta. Te võite ju imestada, et kas ära juba ei tüüta. Ei tüüta. Harilaiu poolsaar on väga huvitav koht ja kui vähegi pakub huvi kuidas looduslikud protsessid rannajoont muudavad, siis seal võib seda peaaegu silmaga näha. Kohe kindlasti on aastaga näha juba suuri erinevusi. Lisaks toob meri randa igatsugu põnevat kraami. Sel korral tõi Mps ära rannast järjekordse kiivri (tal on neid juba terve kogu), ühe väga hea autopesuharja  ja mulle meeldis üks peen (kahjuks katkine) termomeetrisüsteem. Loomulikult oleks sealt saanud ka nõrkemiseni töösaapaid. Mõned nägid päris kenad välja, teisi olid hülged omajagu juba närinud. Kindlasti olid need hülged, sest viimaste puudust seal ei olnud. Ühe järjekordse puhkepausi ajal tuli üks meid päris lähedalt uudistama. Pistis aga peanupu veest välja ja vaatas, et kes need imelikud seal istuvad. Teine hüljes, see oli veel nooruke, päevitas niisama mitte enam nii viltuse majaka all. Lapsed said aga mälestuseks kaasa hülge hambad (tõsi, me esialgu arvasime oma ignorantsuses, et see oli metssea kolju, aga tuleb välja, et hülgel on päris võimsad hambad).

Nagu te aru saite, siis lapsed olid matkal kaasas. Kõik peale Tirtsu. Lapsi tuleb kiita, nad olid tublid matkasellid ja pidasid hästi vastu (kuigi Täpike hakkas juba esimese kolmandiku peal kurtma, et on väsinud). Aga kedagi maha ei jäetud ja pidasid vapralt lõpuni vastu, kuigi vahepeal  oli vaja kõvasti motivatsiooni tõstvaid ergutuskõnesid pidada.

aprill-aprill

Ma ei saa kuidagi 1. aprilli mööda lasta ilma, et ma mõne lolli nalja teeks. Sel aastal üllatasin oma töökaaslasi uue wc-sisustusega. Kas pole meeldivalt lapsik

Kuna minu kabinet on suhteliselt wc lähedal, on tore kuulata kilkeid, kui mõni üritab wc-sse minna ja siis naerab nii et tilk püksis.
Kahjuks tuli mõte liiga hilja, oleks kodust oma suured õhupallivarud kaasa võtnud. Kuigi juba nende 36 palli täispuhumise peale hakkas pea parasjagu ringi käima, mis siis veel kui oleks topeltkogus olnud...

Teetassihaldjas

 Kui te mõtlete, et miks ma midagi ei kirjuta, siis see tuleb sellest, et käisin ema juures ja tõin endale sõna otseses mõttes kotitäie raamatuid, mida lugeda. Nüüd loengi igal vabal hetkel - kõik muud hobid on kõrvale heidetud.

Aga, et te muretsema ei hakkaks, siis annan endast ikkagi märku. 

Muide, mulle saadeti ka ükspäev märk. Haldjamaalt. Koristasin mina tööl oma lauda. Seda juhtub harva. Mul valitseb siin organiseeritud kaos ja kõrvaltvaatajale on minu laud kahtlemata kõige korratum  kogu maja peale. Aga see polegi oluline - koristasin mina aga lauda ja eneselegi üllatuseks leidsin teetassi põhjast vastu vahtimas ühe haldja!

Kas minu tass ongi portaal haldjariiki?

Kevade märgid aias!

Jaa, sel nädalavahetusel saabus minu jaoks kevad. Ei, mitte astronoomiline kevad. Tunnetuslik kevad! Mina tunnen kevade ära sellest, et toimuvad iga-aastased koerajunnitalgud (kus mina uhkes üksinduses osalen). Nimelt saab meie koer üsna suurel territooriumil vabalt ringi joosta. Lisaks jooksmisele käbi ta aida taga ka kükke tegemas.  Talvega jõuab üks koer päris palju kükitada ja kui lumi ära sulab, siis on aidatagune nagu miiniväli - vaata kuhu astud. Koer on selline matemaatilise mõtlemisega. Ei tee kogu aeg ühte nurka junne, vaid nii 1-2 meetriste vahedega on terve tagumine aed täis lastud. 
Igal kevadel kui päike on lume ära sulatanud ja on esimene mõnus, veidi karge, kuid päikeseline nädalavahetus lähen mina, relvastatud ämbri ja kühvliga, junne kokku korjama. Vot see ongi minu jaoks kevade algus. 

See junnikorilus on paras sport. Kükki-püsti-kükki-püsti, mul on tänagi veel kintsulihased haiged. Kuigi sel aastal pääsesin ma isegi kergelt. Sain ainult pool ämbritäit s*tta. Parimatel aastatel on üle kahe ämbritäie väärt kraami tulnud. 

Mõtisklesin siin, et mis võis selle aasta vähese saagi põhjuseks olla. Näen mitu võimalikku varianti:

a) ilmastikuolud on olnud soodsad junnide lagundamisele;

b) koer on olnud rangel dieedil ja pole eriti junne tootnud;

c) koer on leidnud uue salakoha, kuhu junne poetada;

d) korjasin julgakesi tavapärasest varem ja paari kuu pärast võiks veel paar ämbritäit saada

e) minu silmanägemine on aastatega viletsamaks jäänud ja ma lihtsalt ei näinud junne

f) keegi on salaja minu aida taga junnivargil käinud...

Lugesin uuesti kriitiliselt kõik variandid üle ja nüüd olen veendunud, et õige on f! Peab olema.

Oli, mis oli, igatahes sai töö selleks korraks tehtud ja kevadele avapauk antud.

Nüüd ma aga loen oma sissekannet ja imestan, miks mu blogi ei ole üle eesti kuulus ja mina esikaane suunamudija. Klatš, kõmu ja intriigid on nii eilne päev. Kõik tahavad lugeda hoopis sellest, kuidas üks keskealine naine kevadel koerakakat koristab. On ju nii!

Hurraa! Elagu kevad!