Söönud, aga ikka näljane!

Oh, selles nädalavahetuses oli alles kuhjaga muusikat. Laupäeval tegin vallavanema näo pähe ja käisin Juu Jääbi vestivalil. Ma küll täpselt ei kujuta ette kuidas minu kenast priskest palest annaks vallavanema kiitsakat sihverplaati vormida (või noh, minu omast saaks ilmselt lausa kaks tükki kokku panna), aga see mind ei takistanud. Oli tore. Ma igapäevaselt just džässi ei kuula ja raadiost ei viitsiks vist ka kuulata, aga kohapeal oli küll väga mõnus ja nauditav olemine. Kui ainult poolt aega ei oleks pidanud Tirtsu sabas ringi sörkima. Tal oli igav ja siis ta üritas kõigiga sotsialiseeruda. Aga ei, polnud hullu, vähemalt ei läinud ta seekord lava ees teise lapsega kaklema, nagu möödunud korral.

Pühapäeval aga sai lausa maratonkontserdil käidud. Ajendatuna viimasest Jääääre kontserdist sai vaene Mps fakti ette pandud, et ta peab kõikide 5-10 lemmikut Jääääre repertuaarist ette laulma. Mpsilt ei küsinud keegi, et mis ta sellest arvab. Nutab ja laulab. Lauliski. Aga mulle tundub, et väga ei nutnud, vastupidi, nautis samuti oma kontserti. Ja miks ta poleks pidanudki. Kari kauneid naisi koondas kogu oma tähelepanu talle ja sai teine särada nagu päike. Nii et laulis mitu tundi nagu linnuke oksal! Vahepeal võttis nokatäie teed ja laulis aga edasi.
Lisaks oli ütlemata mõnus istuda meeldivas seltskonnas terrassil, rääkida naljajuttu, maitsta head paremat ja rüübata kõrvale meelepärast jooki (vahemikus vanaema retsepti järgi tehtud teest kuni kohapeal valmis sheigitud kokteilideni). Isegi ilm meenutas juba natuke suve.

Oli väga tore, aga juba ootan järgmist üritust! Esimene soovilugu on Mpsile juba saadetud... saab harjutama hakata.