Minuga juhtub ikka igasuguseid asju

Pühapäev oli üks ebaõnnestumisi täis päev. Mul tekkis poole päeva pealt juba tunne, et kõige mõistlikum oleks vist magama ära minna, kuigi ilmselt ka sellega oleks midagi viltu läinud. 

Tegelikult algas kõik juba laupäeval. 

Meil oli plaanitud terve nädalavahetus sisustada suuremat sorti ehitamisega (ja pisut mööbeldamisega). Kõik algaski plaanipäraselt. Viisime esimese kärutäie suurjäätmeid jäätmejaama ja enne kui mööbeldama hakata, otsustasime uurida, ega pole müügile tulnud voodrilaudu, mida olime juba tükk aega oodanud (meil olid olemas pooled lauad, pooled olid puudu). Olime väga õnnelikud kui kuulsime, et ongi tulnud. Seega tegime käigu pealt plaanid ümber. Selle asemel, et diivanit vedada, lappisime käru voodrilaudu täis. Ma olin rõõmus, et saan hakata laudu värvima ja majaehitus läheb suure hooga edasi. 
Esimene  äpardus juhtus juba umbes kilomeetri pärast - keset sõitu käis ilge kolakas. Ma esialgu kahtlustasin, et äkki kukkus koorem maha, aga sellega oli kõik korras. Siis aga meenus Mpsile, et käru tagaluuk oli jäänud ripakile. Parkisime lähimas võimalikus kohas, haakisime koorma lahti ja selgus, et nii oligi - käru luuk oli meist lahkunud. Mind jäeti koormat valvama ja Mps kihutas tagasi luuki otsima. Leidis. Nii et tegelikult läks kõik hästi. Kuna meil oli kärul koorem peal, siis plaanitud diivani transport ning ehitusmaterjalide ostmine jäi järgmisesse päeva.

Järgmisel päeval aga selgus, et kuna kella 12 paiku pidi tulema ehitaja, siis pole enne võimalik linna minna. Otsustasime hommikupooliku sisustada hoopis voodrilaudade mõõtusaagimisega. Saagima hakates selgus aga et oleme saanud valed lauad - meie senised lauad olid peensaetud, need aga hööveldatud. Pühapäeviti on puidupood kinni, nii et ei saanud ka uurida, et kus viga on. Seega jäid ka lauad kärule, mistõttu ei saanud ka käru mööbli vedamiseks kasutada.

Ehitaja, kes pidi 12 paiku tulema, saabus tagasihoidliku kahetunnise hilinemisega ja uudised, mis ta tõi ei meeldinud mulle sugugi - tundub, et minu unistus biopuhastist nihkus taas kaugemale. Kas pole kummaline, millest üks keskealine naine unistab. Oh saaks omale reoveepuhasti!

Kui mõistsime, et ehitaja ei tule niipea, siis otsustasime, et lähen ilma Mpsita linna, ostan ehitusmaterjale, ehitan põrandat ja värvin uksi-aknaid. Vähemalt ei lähe ehituspäev täiesti raisku. 

Võtsin Tirtsu ühes ja kihutasime (lubatud sõidukiiruse juures muidugi, ma ei ole tegelikult kihutaja tüüpi) linna. Poole tee peal teatas Tirts, et kõik tema riided on täiesti mustad. Nii oligi. Kuigi hommikul olin lapsele puhtad riided selga ajanud, oli ta need vahepeal täiesti ära määrinud. Sellist määrkassi oli piinlik inimeste ette viia, nii et ostsin esimesest poest talle uue ja edeva komplekti. Vähemalt laps oli rahul.

Järgmine samm oli ehituspood. Ja kujutage ette, see oli kinni. Kas teadsite, et pühapäeval olid nelipühad? Mina ei teadnud, aga ehituspoodnikud olid sellest teadlikud. Üritasin ka teise poega õnne, aga seal oli nii palju rahvast, kassast öeldi, et küsigu ma oma soovi osakonnast, aga millisest osakonnast, seda nad öelda ei osanud. Ühtegi vaba töötajat ma kusagil ei trehvanud ja lõpuks andsin alla. Otsustasin värvimisele keskenduda. 

No vähemalt uksed-aknad said värvitud. Õhtuks olin sellest päris väsinud. Koju sõites helistasin Mpsile ja rõõmustasin, et ehk rohkem midagi enam hukka ei lähe. Oo püha naiivsust. 

Olles sõitnud mingi 10-15 km teatas mu auto mulle malbel häälel: "Phone disconnected!" Ja siis saabus minuni arusaamine - see telefon, mille kaudu ma Mpsiga rääksisin (auto vahendusel), asus hoopis auto katusel. Maanteele jõudes võttis see ilmselt tuule alla ja lendas minema. Keerasin kohe otsa ringi ja üritasin tee äärest telefoni märgata, aga mida polnud seda polnud. 

Vedas ikka suunurgad alla küll ja poetasin isegi mõned pisarad. Muidu võibolla polekski nii hull - telefon niikuinii vana ja mõranenud, aga mul on telefoni vahel id-kaart, pangakaart, juhiload, kõik muud kaardid ja sularaha ka. Langesin musta masendusse kui üritasin välja mõelda, mismoodi logistika korraldada, et asjad jälle toimima saada.

ID-kaardi tellimiseks tuleks ilmselt minna PPA-sse koha peale, sest iseteenindusse ju kuidagi sisse ei saa kui pole id-kaarti ega smartID-d. Kui ID-kaart käes, saaks hakata tellima kõikvõimalikke uusi panga- ja muid kaarte. Tööd ka ilma ID-kaardita hästi teha ei saa. Tegelikult pole õieti raha, et bensiinigi osta. Pakiteated lähevad ka mutiauku. Kõik tundus ülikeeruline. Ainsa valguskiirena tunneli lõpus tundus võimalus, et äkki keegi on telefoni leidnud ja otsib mu FB kaudu üles võib paneb mõnda "Märgatud kusinganes" gruppi teate. Koju jõudes tegin esimese asjana FB lahti, aga ei midagi.

Haarasin viimasest õlekõrrest ja lootsin, et äkki google teab kus mu telefon on. Kirjutasin "Google find my phone!" Ja oh üllatust, google näitas täpselt millises maanteekraavis mu telefon vedeleb. Egas midagi, helistasin linna emale, et nüüd tuleb hilisõhtune jalutuskäik ette võtta ja kraavist telefon üles korjata. Veidike otsimist ja telefon oli leitud! Hurraa! Ma pole ammu nii rõõmus olnud (telefon oli ilusasti terve, kõik kaardid alles, ainult kaaned olid pisut ühest nurgast kraabitud).

Järgmisel päeval kihutasin (taas lubatud sõidukiiruse piires) jälle linna, et oma telefon ära tuua. Et natuke asjalikum olla, tõin ära ka laste id-kaardid, mis ammu valmis olid ja ostsin endale uue pesukorvi (kuna  kass kasutas eelmist kratsimispuuna ja suutis selle üsna ära ribastada). Koju jõudes avastasin, et minu poolt poest ära toodud pesukorvi sees olid kõikide teiste poes olnud pesukorvide kaaned. No tõesti! Minuga ikka juhtub. Ega vist ei tohi enam kodust välja tullagi, et mingi äpardusega hakkama ei saaks. Teisalt, siis hakkaks need äpardused ju kodus aset leidma, kas sedagi vaja on?