Mul oli puhkus, mis möödus valdavalt koristades. Kahjuks on nii, et kui üks tuba saab korda, siis teise koristamise ajal toimub esimeses kataklüsmiline reaktsioon, mille tulemusel võtab võimust kõikehõlmav segadus. Kaks päeva veetsin siiski pööningut koristades ja sinna ma lapsi naljalt hulkuma ei luba, nii et on lootust, et nädala või paar püsib vähemalt üks koht mu majas korras. Mis sest, et keegi seda ei näe.
Aga muidu oli ju puhkus soodsal ajal. Olümpiamängud ja puha. Kes oleks osanud oodata, et meie perest just mina kõige suurem (tugitooli)sportlane olen. Meie telekal on kahjuks küll selline tehniline viga, et iga kord kui teleka tööle panen, vahetub kanal mõne aja pärast multikakanalile. Nii pidin ma kõvasti võitlema, et natukenegi sporti näha. Seega ei olnud ma väga valiv selles osas, mida vaatan. Nägin ära kõik eestlaste neljandad, viiendad ja seitsmendad kohad, aga ka palju muud toredat. Näiteks vaatasin huviga riistvõimlejaid, rulatajaid ja trikirattureid. Kui riistvõimlemist kommenteerisid kaks ontlikku vanahärrat, siis trikiratturite puhul oleks nagu peale sattunud sellele kuidas Tõruke oma sõpradega Minecrafti mängides suhtleb. Pool jutust jäi arusaamatuks.
"Kas ta läheb seifiks?", "Nüüd proovib nõuhänderit.", "Siit saab veel leveappida!" ja "Kas ta missis mingi triki?" on vaid paar stiilinäidet, mis ma endale hariduslikel eesmärkidel üles kirjutasin, et pärast lapselt üle küsida, et millest jutt.
Igatahes oli tore spordihõnguline koristamispuhkus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar