Mäletate, ma lubasin aasta tagasi, et saadan Tirtsu lauluvõistlusele. Tingimusel, et ta selleks ajaks rääkima õpib. Loomulikult olin ma oma lahke lubaduse ära unustanud ja olin seetõttu päris üllatunud kui muusikaõpetaja küsis, kas mu lapsed sel aastal ka lauluvõistlusele lähevad. Imestasin, et kas ta tõesti usub, et Tõruke oleks nõus esinema. Võistlusel? Kus esineb võimalus, et ta ei võida? Aga loomulikult ei pidanud ta silmas Tõrukest vaid pisikest Tirtsu hoopis (ja Täpikest ka ikka). Olgugi, et Tirts oskab päris kenasti rääkida, siis lauluvõistlusekõlbulikuks ma teda ikkagi ei pidanud. Ta ei allu eriti hästi dressuurile nimelt. Aga teisalt proovida ju võis.
Seega sain eile imetleda lausa kahe laululinnukese esinemist.
Tirts osales 3-4 aastaste vanusegrupis ja oli kogu võistluse kõige noorem laulja. Tema proovi vaadates olin üsna kindel, et lavaline šõu tuleb äge. Ta keksis, tantsis, keerutas, luges numbreid, lehvitas, viskas nalja... Laulmist oli kogu selle sära kohta häbematult vähe. Mis võib muidugi lauluvõistlusel puuduseks osutuda.
Kui võistlus kätte jõudis, panustas ta veidike ikka laulmisele ka ja tõmbas muude viguritega tagasi. Kuigi esmalt siiski kiitis õhtujuhi kleiti ja laulu lõpuks näitas ka oma imetabast silbitamise oskust. Minu arust tuli tal oma vanuse kohta hästi välja.
Tulemuseks auväärne 3. koht. Igati auga välja teenitud ja hea tulemus. Isegi kui selles vanusegrupis oli vaid 5 osalejat. Nii pisikeste puhul on saavutus seegi, et nad üldse laulavad.
Täps osales 8-10 aastaste vanusegrupis. Kuigi ka seal polnud väga palju osalejaid (7), siis konkurents oli kõva. Nii vanade puhul mängib juba rolli see, kas sa oled laulmist õppinud või lähed lihtsalt loomuliku ande pealt. Seega on selge eelis neil, kes muusikakoolis laulmist õpivad võrreldes nendega, kes enne võistlust mõned proovid vahetunni ajal teha saavad. Mistõttu polegi imestada, et muusikakooli omad parimad kohad noppisid, aga seda enam on mul hea meel, et Täpsil õnnestus natukenegi vett segada ja 3. koha endale napsata. Ma isiklikult arvan ikka, et tal on kena loomulik hääl.
Üleüldse oli tore kontsert - palju ilusaid laule, toredaid lapsi ja entusiastlikult kaasaelavaid lapsevanemaid. Ma oleks kontserti muidugi palju enam nautinud kui Tirts poleks veidi peale oma laulu ära tüdinenud, mööda saali ringi jooksma hakanud ning üritanud iga hinna eest žürii tuppa trügida ning juba varakult diplomid valmis kirjutada. Peo lõpuks olid mul närvid juba täitsa krussis ja pooled laulud jäidki kuulmata. Sellest on kahju.
Täpike sai edasi maakondlikku vooru ja sinna ma igatahes teisi lapsi kaasa ei võta. Siis saan ehk ise ka oma lemmikmuusikat kuulata. Kuigi tõele au andes, meeldivad mulle eelvoorud rohkem. Seal on palju rohkem möödalaulmist, draamat ja nalja saab ka enam.
Aga järgmisel aastal jälle (kui lapsed ikka tahavad)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar