Käisin nädalavahetusel Tartus. Unistaja hakkab mehele minema ja me otsustasime, et on viimane võimalus õpetada talle selgeks nipid, mida õnnelikus abielus vaja läheb (see, et sisuliselt ei muutu tema jaoks midagi peale nime ja sõrmuse sõrmes, pole üldse asjakohane hetkel).
Esimese asjana suundusime kohe postitantsutrenni. Mina oma haige käe, selja ja põlvega jäin siiski pealtvaataja rolli, aga ülejäänud tüdrikud väänlesid esinduslikult ümber postide. Juhendaja oli muidugi ekstraklass. Kuldsetes litritega püksikutes graatsiliselt ümber posti hõljudes eiras ta gravitatsiooni ja jättis mulje, nagu oleks kõik imelihtne. Ainult, et ei olnud. Korralik trenn oli igatahes.
Seejärel suundusime Elvasse, kus oli plaan kõik Unistaja ekspeikad ära uputada, et nad ei saaks tulla abielu lõhkuma. Hea plaan, ainult vesi oli külm. Väga külm. Lausa nii külm, et pidime vaba vee otsimiseks sõitma pisut kaugemale.
Lõpuks sai kõikidele ekspeikadele Muhumaa kivi kaela seotud ja nad kauni sulpsatusega vette uputatud. Selle käigus ei vigastatud ühtegi ekspeikat. Ainult meie varbad said märjaks.
Ülejäänud õhtu maitsesime erinevaid peeneid kokteile, tutvusime armastuslaulude ajalooga, uurisime, mida oleks Unistaja valmis maailma päästmiseks tegema ning rääkisime niisama (abielu)naiste asjadest. Oli igati tore!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar