Lastest ja lohakatest jänestest

Mõni päev on väsitavam kui teine. Eriti väsitavad on neljapäevad, mil mul kestab tööpäev kella kuueni ja seejärel on kaheksani koorilaul. Õhtuks on silmad hallid ja meeled tuhmid. Eriti hull oli olukord möödunud neljapäeval, mil ma jõuetuna koju vaarudes ei jaksanud teha muud kui diivanile roomata, teki üle pea tõmmata ja loota, et kõik kuidagi iseenesest laabub.

Ilmselt sai universum (ja eelkõige minu lapsukesed) aru, et minust sel õhtul mingit asja pole ja võtsid juhtimise üle. Täpike ja Tõruke otsustasid, et nad hoolitsevad ise Tirtsu eest. Aegajalt käisid ukse vahel teatamas, et ärgu ma muretsegu, kõik olevat kontrolli all. Ja tõesti, nad vannitasid lapse, pesid tal hambad, panid ööriided selga ja lõpuks õnnestus neil isegi laps magama panna. Või ega ma ei tea, kes kelle magama pani. Sest kui mina olin end nii palju kogunud, et diivanilt üles sain, siis magasid nad kõik kolmekesi ühes voodis.

See oli hädavajalik õhtupoolik enda kogumiseks. Ja paras õppetund lastele. Järgmisel päeval tuli Täpike ja teatas, et mulle tuleb au anda. Ta ei saavat aru, kuidas ma suudan seda igal õhtul taluda - see laps (Tirts siis) olevat täiesti võimatu. Eks nad ole mul ports parajaid!

Õnneks oli suur reede sel korral taas reedele langenud ja vaba! Eirasin täielikult töötegemise keeldu ja koristasin terve elamise ära. Võibolla karistuseks reeglite rikkumise eest oligi elamine pühapäeva õhtuks juba nagu seapesa. Ma ei mõista, kuidas see võimalik on. Reede õhtul oli kõik korras. Laupäeval ei olnud meid kodus ja pühapäeval olid toad juba segamini. Munejad jänesed käisid pidu pidamas, kui me kodust ära olime?

Proovisin naljaviluks suvalist AI programmi postituse illustreerimiseks. Muidu kõik kena, aga miks, oh miks on jänesel kolm kõrva. Kuujänes?