Kas vana arm ka roostetab...

Ma olen alati armastanud raamatute lugemist. Viimasel ajal aga pole lugemiseks sugugi aega. Või noh, mis viimasel ajal. Viimased kümme aastat juba on tõeline kitsikus. See algas sellest kui sain esimese lapse. Minu õde rääkis, et tema hakkas just lapse kõrvalt lugema - imetamise ajal polnud muud tarka lihtsalt teha. Murdjalapsuke nautis söömisprotsessi ja sel ajal sai rahumeeli lugeda. Mina rõõmustasin meeldiva väljavaate üle, hankisin endale hunniku raamatuid ja jäin ootama rahulikke imetamisaegu. Tõruke oli aga hoopis teisest puust. Tema tõmbas viie minutiga lurtsti kõhu täis ja ma jõudsin vaevu-vaevu raamatust järje üles leida. 

Varasemalt meeldis mulle õhtuti enne magamaminekut voodis lugeda, kuid laste saamine tõmbas ka sellele kriipsu peale - lapsevoodi oli meie voodi kõrval, nii et varakult juba pandi tuli kustu. Pimedas on teadupärast halb lugeda. Päeval valges on ka halb. Kellelgi on koguaeg midagi vaja ja üldse ei lasta raamatuga mõnuleda. Lisaks veel pidevad süümekad, et peaks hoopis kodu koristama või lastele süüa tegema või on lihtsalt mõni projekt pooleli.

Kokkuvõtvalt võib väita, et minu suhe ilukirjandusega on viimastel aastatel olnud pigem kaugelt igatsemine ning nostalgitsemine nooruspõlve teemadel. Just nagu igatseks vana armastust taga.

Aga vot eile juhtus selline lugu, et jõudis kohale raamatupoest tellitud raamat (ma ostan raamatuid harva, mul on isiklik raamatukogu Laisiku juures). Tegin pahaaimamatult raamatu lahti ja vot käest enam panna ei suutnud. Tuli meelde, mis tunne see on, kui raamat su endasse haarab ning kuidagi ei saa ära lõpetada, kuigi kell on juba palju ja järgmisel päeval on vaja vara tõusta. Üks peatükk veel... Nüüd veel viimane ja siis lähen magama... Ma ainult natuke veel... Ja nii edasi, kuni raamat saigi läbi. 

Kaheksast tunnist soovituslikust uneajast võib nii vaid unistada ja võite ise arvata, kui raske oli täna ärgata ja tööle tulla ning milline vastumeelsus on kantseliidist pungitavaid dokumente sirvida.