Häid mõtteid palun

Tirts on haige. 

Möödunud laupäeva õhtul tõusis kõrge palavaik. Tänaseks on lisandunud nohu, köha ja rähmased silmad. Palaviku saab siirupiga alla, aga mõne aja pärast tõuseb jälle kõrgele. Eriti öösiti. Vaesest lapsest on kahju. Ta on aegajalt nii kuum, et kõrveta või sõrmed ära. Ükspäev hakkas suitsuandur asja ees, teist taga üürgama. Kahtlustan, et Tirts oli mingi kergesti süttiva materjali vastu läinud. Endast on ka kahju - nädal aega olen üritanud tööasju ja põetamist kuidagi sättida nii, et kumbki pool ei kannataks. See on väsitav. Eriti kui arvestada, et öösiti just liiga palju magada ei saa kui üks tuline tüüp  kõrval vingerdab ja ägiseb. Ilma selletagi on palav.

Igatahes õnnestus täna arsti juures käia. Seda oli ilmselt üle terve Ida-Saaremaa kuulda. Sellest ma saan aru, et vereproovi võtmine oli valus, aga et stetoskoobiga kuulamine väljakannatamatut piina tekitas, seda on raske uskuda. 

Tirtsule kirjutati antibiootikumid ja neid tuleb nüüd 3 korda päevas nädal aega süüa. Saate aru. Nädal aega, kolm korda päevas! See teeb kokku 21 korda!  Hull lugu. Tirts pole nõus isegi kord päevas rohtu võtma. Palavikurohugagi nipitasime nii mis jaksasime. 

Jah, see olin mina, kes määris palavikusiirupit saiale ja kattis selle siis šokolaadikreemiga või kes siirupit süstlaga kõrrejoogipakki villis.  Aga seda va antibiootikumi ei soovitatud eriti mahlaga segada ja see on liiga vedel, et saia peale määrida. Ma disainisin isegi spetsiaalse vikerkaartega ja ükssarvikutega pudeli, millesse rohu sisse panin ja väitsin, et see on ükssarviku piim. Aga jah, laps kiitis pudelit, aga rohtu maitses vaid keeleotsaga ja siis põlgas ära.

Seega andke palun head nõu, kuidas saada laps ravimit neelama.