Mitu päeva ei olnud midagi kirjutada ja siis eile tuli üks seiklus teise otsa. Tõsi. mulle oleks piisanud sellest ühest - sebraseiklusest. Aga universumil oli veel midagi tagataskus varuks.
Hakkasin mina tööpäeva lõpetama ja panin asju kokku kui avastasin, et auto võtit pole. Otsisin kõik taskud ja kotid läbi. Ei ole. Käisin auto juures kontrollimas, ega võtit seal ei ole (meie piirkonnas on tavaline, et auto uksed jäetakse lahti. Lapsed kipuvad lausa pärani lahti jätma), aga uksed olid ilusasti lukus. Tegin veel mitu otsingutiiru kui lõpuks taipasin taskulambiga autosse sisse kiigata. Ja seal see võti oligi - ilusasti süütelukus ootel.
Kui te nüüd imestate, et mis Houdini trikiga ma auto seestpoolt lukku panin ja ise välja sain, siis tegelikult on väga proosaline selgitus. Mpsi kord oli Täpikest muusikakooli sõidutada ja ta käis päeval minu juurest läbi, võttis autost lapse tooli ja korraliku inimesena lukustas oma võtmega enda järel uksed.
Egas midagi. Mps pidi aga uuesti kohale sõitma. Seekord läks isegi lihtsalt, aga väga eredalt tuli meelde kui mina autoga jäin pealinna, aga Mps võtmetega Saaremaale põrutas (seda lugu saab meenutada siin).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar